See tunne on jälle. Ma ilmselt ei suuda ennast väljendada ja üritan midagi sügavat toota, aga ilmselt on nii nagu kõigil eelnevatel kordadelgi. Eile rääkisime Jo'ga niisama juttu ja ta ütles, et talle on kirjutamine alati väga meeldinud, sai selles häid hindeid ja teinekord kirjutas teiste eestki koolitööd valmis. Mõtlesin, et ainukesed kaks kirjutist, millega rahul olen, on üks sügisimpressioon jumal teab mis klassist ja gümnaasiumi lõpukirjand (jajah, tegelt olen ju koguaeg hullult vaimukalt kirjutanud jne). Seega võin vist ainult unistada, et minust sõnasepp saaks. Kusjuures vaatamata puudulikule eneseväljendusoskusele on minus ikkagi need tunded, mis tahavad, et neid välja elaksin. Ja ma ei oska kuidagi! Paar korda olen üritanud sellest K-ga rääkida aga iga kord on selline tunne olnud, et ta mõtleb, et ma olen ikka täielik imelik. Või ma ei tea, ta ei reageeri absoluutselt. Ma nagu polekski midagi öelnud/kirjutanud. Kaks korda varem on nii olnud, et minuga koos olev inimene (samas me kogesime sama asja! Ma ei pidanud seda kirjeldama talle) oli minuga samal lainel. Üllataval kombel oli selleks inimeseks Leenur ja millegipärast lasime mõlemal korral hüpaksammu. Aga see on täpselt selline tunne, et vist tõuseks lendu, kui see gravitatsioon siin ei hängiks..
Praegu on ka selline tunne, et läheks välja vihma kätte, lihtsalt seisaks, käed laiali, vaataks üles ja keerutaks ümber oma telje. Ja kuulaks muusikat, haha. See on ka naljakas, kuidas mingi muusikakogum suudab teinekord hetke niivõrd palju täiuslikumaks muuta ja emotsiooni nii hästi edasi anda. Tegelt on vb das megalamp lugu aga sellel hetkel tundub ideaalne. Olen vist liiga palju filme vaadanud, et mingi soundtrack'i teema koguaeg on (täna jälle vaatasin, mainin igaks juhuks ära ka, mis filmid olid, sest just nende pärast ongi selline tunne - "The Second Best Exotic Marigold Hotel" ja "The Theory of Everything"). 

Praegu meenus, et peale "The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society" lugemist tundsin, et tahaks ka mingis raamatuklubis olla, kus inimesed saavad kokku ja arutavad raamatute üle. Aga minu puhul peaks seal ilmselt siis ka muusika ja filmide teemal arutlema. Ei, mul on vist lihtsalt suhtlemisvajadus. Kuidas muidu seletada seda, et ma siia sellist juttu kirjutan. Mitte kunagi pole viitsinud blogi ega päevikut pidada! Või siis on lihtsalt liiga palju vaba aega. Ja liiga palju tundeid, mida tahan maailmaga jagada, haha (päris naljakas, eksole aga hirmutavalt tõsi ka!). 

Mu uus sõps, kelle otsustasin nimetada Manny'ks. Talle vist ei meeldinud see nimi, sest rohkem ma teda näinud pole :(

Bob'i kaos!

Mu linn

Kahtlased sõnumid

Täna rääkisime Jo'ga köögis juttu, kui Bob järsku tuli ja küsis: "Do you shave your legs?"