Kuna "šrift sakkis sajaga" ja "pilti oli ebamugav jälgida", siis tegin kujunduse ümber, kuna tahan ikkagi, et kõik need miljonid lugejad (pm kogu eesti keelt kõnelev rahvas siis) ikka asja naudiks. Btw nüüd ütle, et tekst on liiga väike :D Mõtlesin tegelt ise, et veits on, aga kui natukenegi suuremaks teen, siis on raudselt liiga suur jälle (ja no SEE mind EI rahulda!). 

IGATAHES :)

Pidin täna midagi eriti teistmoodi tegema. Nt langevarjuhüppe tegema või kuskil ujuma. Tegelt olin juba mitu päeva mõelnud, et lähen Lake Springfield'i juurde, seega olin kohe üpriski teotahet täis ja mõtlesin, et vallutan maailma. Siis hakkas vihma sadama. Tegelt ma üldiselt olen vägagi vihmasõbralik ja nt meeldib väga vihmaga jooksmas käia jne aga no see alla kümne kraadi temperatuur veits pidurdab, sest siis on reaalselt külm ka (et noh külm ja märg kaa veel, iuuu). Või no nii ma arvasin vähemalt. Aga õnneks võtsin ennast ikkagi kokku ja panin riidesse. Sain veel Bob'i keldris ka veits aidata - tüüp arvas, et peaks veits asju ümber tõstma. Talle meeldib pigem alumisi asju haarata ilma ülemisi asju pealt ära tõstmata ja siis ta algul laamendas veits, aga koos tõstsime asjad enam-vähem ära nii, et need talle meelepäraselt vist jäid. Kusjuures tundsin, et me oleme ikka täiega ühtekad temaga, sest ta rääkis, kuidas tal keldris koristamine alati pooleli jääb, kuna avastab mingeid asju, mille olemasolu unustanud on, ning hakkab nendega seal siis möllama. Mul on täpselt samamoodi, kui mõne suurema koristusretke ette võtsin, siis leidus alati mingeid põnevaid asju, mida täiega uurima pidi või leidus mingi lugemismaterjal. Koristamine muutub sellisel juhul teisejärguliseks ja nii see asi jääbki kuni järgmise ürituseni. 

IGATAHES (ujusin ära jälle) läksin siis viimaks välja ja käisin Walmart'i, et vaadata camera stick'e, Reese's peanut butter cups'e ja magamiskotte. Magamiskotid unustasin sootuks ära, camera stick'e seal polnud ning jõudsin jälle kellade ja kõrvarõngaste juurde (väga originaalne). Vaatasingi siis ühed kõrvarõngad välja ja kuna seal saab tasuta kõrvadesse augud teha lasta, siis mõtlesin, et ma ju võin, kui tahan. Tädi siis küsis mu käest, et kas ikka olen 18-aastane (pidin juba meelitatud olema!), ja teatas, et kui mul seda millegagi tõestada pole, siis ei mängi välja. Kuna mul oli ainult sull kaasas, siis väidan, et Walmart pidurdas mu hullust täiega!  Btw mitmed inimesed on mulle siin öelnud, et väljas käimine (jalutamine väljaspool kodurajooni/parki) pole ohutu, sest meie linnaosas on viimasel ajal mitu tulistamist olnud (sellised asjad mind kahjuks ei takista). USAs inimesed ei käi ringi, kui seda vältida saab. Ka vihmaga välja käima/jooksma minemist peaksid mõned inimesed hullumeelseks. Meh, regular stuffs :D

Oma juuksed lõikasin ka hommikul ise ära. Mõned inimesed loeksid ka seda hulluseks aga samas olen ka seda juba varem teinud!

Bob ütles mulle, et ma söön megakiirelt. Ja olen viimasel ajal täheldanud, et mõtlen söömise ajal mingeid oma mõtteid ja söömine toimub automatiseeritult. Mälun kaks korda ja neelan alla. Kaks minutit hiljem on kõik söödud ja siis on selline veits nõutu olemine, et juba sõin ära või!? Sellega peaks veits tegelema hakkama, ei saa ikka niimoodi toitu sisse hingata. Kusjuures kui toidu nii kiirelt hävitan, siis ei jõua täiskõhutunne ka õigeaegselt tekkida ja on oht üle süüa. Seda kõike hakkasin eile mõtlema, kui väljas söömas käisime. Point oli siis selles, et kõigepealt toodi meile krõpsud salsaga (seda ei pidanud tellima tegelt aga Jo lihtsalt ütles jah, kuigi nad kumbki Bob'iga ei kuulnud, millest ettekandja rääkis, haha), mida oli nii palju, et me oleks juba sellest kolmekesi kõhud vist täis saanud! Ma võtsin krevettidega tacod aurutatud brokkoliga, millest sõin ainult brokkoli ja ühe taco ära, sest kõht oli juba täis, ülejäänu võtsin koju kaasa. Siin on mõnes kohas toidukogused nii suured. Ja peaks vist õnnelik olema, et inimesed kaasa võtavad, sest esiteks ei visata toitu minema, ja teiseks tähendab see, et kogu sööki siiski ei suruta alla. Vaatasin, kuidas üks ülekaaluline naisterahvas oma perega sõi ja ta pm lihtsalt neelas krõpse alla (that's what you're supposed to do with them, dummy!), emps ütleks selle peale, et ajas kahe suupoolega sisse. Kurb vaadata kohe. Kusjuures ongi see teema, et saledaid inimesi täiesti näeb aga ülekaalulised on omadega täiesti äärmuses. Kesse kurat neid seal haiglas pöörata ja tõsta jõuab, kui nad lõpuks sinna jõuavad (sest ilmselgelt jõuavad ka!!... okeiokeiokei, kui inimest ennast tema liigeste heaolu ei koti, siis ei peaks ka mind kottima!)??
Igatahes (tubli ujuja olen), nalja sai ka. Jo õde Ginger heitis Jo'le ükspäev ette, et kui nad kuskil väljas söömas käivad, siis Jo võtab alati soola ja pipart (nendes pabermoodustistes) kaasa ja see ikka pole üldse ilus. (Seletan eelloo ka ära) Jo oli sellest üpriski häiritud ja väitis mitu korda, et ta pole kunagi soola ja pipart kaasa võtnud... Ainult paar korda suhkruasendajat :D Haha. Igatahes eile siis ka lükkas omale meie kolm kõrt kotti ja kui küsisin, et mis nendega peale hakkab, siis teatas, et aga need ju muidu visatakse minema. Küsisin, et kas võtan meile lauale toodud eraldi pakendatud cracker'id ka kaasa (sest krõpsud ja salsa võtsime küll kaasa, ja kaks tükki lihhi koerale :D). Ja täna hommikul tulidki neil lapselapsed hommikul lampi läbi ja said mõlemad kõrrega Cocat juua, haha.

St Patrick's Day, pidin ka ikka mingi rohelise asja selga panema, sest traditsiooni kohaselt võib rohelist mittekandvaid inimesi näpistada.

Muideks, mis kuradi ajast meil St Patrick's Day'd tähistatakse!? Bob küsis mult, et kas tähistame, ja mul oli umbes hell no!! Õhtul vaatasin, et fb's oli vähemalt kümme selleteemalist postitust eestlastelt, ja tundsin, nagu oleksin Bob'ile valetanud vm.

Kindlasti olete hinge kinni pidades oodanud, milline see Cinnamon swirl (with REAL CINNAMON) välja näeb, ja siin ta on (koos banjaanade, peanut butter'i, kardemoni ja purustatud müslibatoonidega - Bob küsis peale vaatamata, et mis ma sinna veel sisse toppisin. Olen vist suht läbinähtav..)

Stiilinäited lambikatest sõnumitest, mis mulle saadetud on. Algul lihtsalt ei saanud aru, mis toimps, aga see mother house'i teema on kahtlaselt korduma hakanud. Ükskord helistati ja taheti Ben'iga rääkida (st see oli üks kord, kui reaalselt tundmatu nr kõne vastu võtsin, siin mingid suvakad on veel helistanud aga ei viitsi tagasi helistama hakata ega ka vastu võtta enam).