http://9gag.com/gag/axZybmb !!!!!!!!!!!!!
My thoughts exactly!!!

See tunne on jälle. Ma ilmselt ei suuda ennast väljendada ja üritan midagi sügavat toota, aga ilmselt on nii nagu kõigil eelnevatel kordadelgi. Eile rääkisime Jo'ga niisama juttu ja ta ütles, et talle on kirjutamine alati väga meeldinud, sai selles häid hindeid ja teinekord kirjutas teiste eestki koolitööd valmis. Mõtlesin, et ainukesed kaks kirjutist, millega rahul olen, on üks sügisimpressioon jumal teab mis klassist ja gümnaasiumi lõpukirjand (jajah, tegelt olen ju koguaeg hullult vaimukalt kirjutanud jne). Seega võin vist ainult unistada, et minust sõnasepp saaks. Kusjuures vaatamata puudulikule eneseväljendusoskusele on minus ikkagi need tunded, mis tahavad, et neid välja elaksin. Ja ma ei oska kuidagi! Paar korda olen üritanud sellest K-ga rääkida aga iga kord on selline tunne olnud, et ta mõtleb, et ma olen ikka täielik imelik. Või ma ei tea, ta ei reageeri absoluutselt. Ma nagu polekski midagi öelnud/kirjutanud. Kaks korda varem on nii olnud, et minuga koos olev inimene (samas me kogesime sama asja! Ma ei pidanud seda kirjeldama talle) oli minuga samal lainel. Üllataval kombel oli selleks inimeseks Leenur ja millegipärast lasime mõlemal korral hüpaksammu. Aga see on täpselt selline tunne, et vist tõuseks lendu, kui see gravitatsioon siin ei hängiks..
Praegu on ka selline tunne, et läheks välja vihma kätte, lihtsalt seisaks, käed laiali, vaataks üles ja keerutaks ümber oma telje. Ja kuulaks muusikat, haha. See on ka naljakas, kuidas mingi muusikakogum suudab teinekord hetke niivõrd palju täiuslikumaks muuta ja emotsiooni nii hästi edasi anda. Tegelt on vb das megalamp lugu aga sellel hetkel tundub ideaalne. Olen vist liiga palju filme vaadanud, et mingi soundtrack'i teema koguaeg on (täna jälle vaatasin, mainin igaks juhuks ära ka, mis filmid olid, sest just nende pärast ongi selline tunne - "The Second Best Exotic Marigold Hotel" ja "The Theory of Everything"). 

Praegu meenus, et peale "The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society" lugemist tundsin, et tahaks ka mingis raamatuklubis olla, kus inimesed saavad kokku ja arutavad raamatute üle. Aga minu puhul peaks seal ilmselt siis ka muusika ja filmide teemal arutlema. Ei, mul on vist lihtsalt suhtlemisvajadus. Kuidas muidu seletada seda, et ma siia sellist juttu kirjutan. Mitte kunagi pole viitsinud blogi ega päevikut pidada! Või siis on lihtsalt liiga palju vaba aega. Ja liiga palju tundeid, mida tahan maailmaga jagada, haha (päris naljakas, eksole aga hirmutavalt tõsi ka!). 

Mu uus sõps, kelle otsustasin nimetada Manny'ks. Talle vist ei meeldinud see nimi, sest rohkem ma teda näinud pole :(

Bob'i kaos!

Mu linn

Kahtlased sõnumid

Täna rääkisime Jo'ga köögis juttu, kui Bob järsku tuli ja küsis: "Do you shave your legs?"

Kuna "šrift sakkis sajaga" ja "pilti oli ebamugav jälgida", siis tegin kujunduse ümber, kuna tahan ikkagi, et kõik need miljonid lugejad (pm kogu eesti keelt kõnelev rahvas siis) ikka asja naudiks. Btw nüüd ütle, et tekst on liiga väike :D Mõtlesin tegelt ise, et veits on, aga kui natukenegi suuremaks teen, siis on raudselt liiga suur jälle (ja no SEE mind EI rahulda!). 

IGATAHES :)

Pidin täna midagi eriti teistmoodi tegema. Nt langevarjuhüppe tegema või kuskil ujuma. Tegelt olin juba mitu päeva mõelnud, et lähen Lake Springfield'i juurde, seega olin kohe üpriski teotahet täis ja mõtlesin, et vallutan maailma. Siis hakkas vihma sadama. Tegelt ma üldiselt olen vägagi vihmasõbralik ja nt meeldib väga vihmaga jooksmas käia jne aga no see alla kümne kraadi temperatuur veits pidurdab, sest siis on reaalselt külm ka (et noh külm ja märg kaa veel, iuuu). Või no nii ma arvasin vähemalt. Aga õnneks võtsin ennast ikkagi kokku ja panin riidesse. Sain veel Bob'i keldris ka veits aidata - tüüp arvas, et peaks veits asju ümber tõstma. Talle meeldib pigem alumisi asju haarata ilma ülemisi asju pealt ära tõstmata ja siis ta algul laamendas veits, aga koos tõstsime asjad enam-vähem ära nii, et need talle meelepäraselt vist jäid. Kusjuures tundsin, et me oleme ikka täiega ühtekad temaga, sest ta rääkis, kuidas tal keldris koristamine alati pooleli jääb, kuna avastab mingeid asju, mille olemasolu unustanud on, ning hakkab nendega seal siis möllama. Mul on täpselt samamoodi, kui mõne suurema koristusretke ette võtsin, siis leidus alati mingeid põnevaid asju, mida täiega uurima pidi või leidus mingi lugemismaterjal. Koristamine muutub sellisel juhul teisejärguliseks ja nii see asi jääbki kuni järgmise ürituseni. 

IGATAHES (ujusin ära jälle) läksin siis viimaks välja ja käisin Walmart'i, et vaadata camera stick'e, Reese's peanut butter cups'e ja magamiskotte. Magamiskotid unustasin sootuks ära, camera stick'e seal polnud ning jõudsin jälle kellade ja kõrvarõngaste juurde (väga originaalne). Vaatasingi siis ühed kõrvarõngad välja ja kuna seal saab tasuta kõrvadesse augud teha lasta, siis mõtlesin, et ma ju võin, kui tahan. Tädi siis küsis mu käest, et kas ikka olen 18-aastane (pidin juba meelitatud olema!), ja teatas, et kui mul seda millegagi tõestada pole, siis ei mängi välja. Kuna mul oli ainult sull kaasas, siis väidan, et Walmart pidurdas mu hullust täiega!  Btw mitmed inimesed on mulle siin öelnud, et väljas käimine (jalutamine väljaspool kodurajooni/parki) pole ohutu, sest meie linnaosas on viimasel ajal mitu tulistamist olnud (sellised asjad mind kahjuks ei takista). USAs inimesed ei käi ringi, kui seda vältida saab. Ka vihmaga välja käima/jooksma minemist peaksid mõned inimesed hullumeelseks. Meh, regular stuffs :D

Oma juuksed lõikasin ka hommikul ise ära. Mõned inimesed loeksid ka seda hulluseks aga samas olen ka seda juba varem teinud!

Bob ütles mulle, et ma söön megakiirelt. Ja olen viimasel ajal täheldanud, et mõtlen söömise ajal mingeid oma mõtteid ja söömine toimub automatiseeritult. Mälun kaks korda ja neelan alla. Kaks minutit hiljem on kõik söödud ja siis on selline veits nõutu olemine, et juba sõin ära või!? Sellega peaks veits tegelema hakkama, ei saa ikka niimoodi toitu sisse hingata. Kusjuures kui toidu nii kiirelt hävitan, siis ei jõua täiskõhutunne ka õigeaegselt tekkida ja on oht üle süüa. Seda kõike hakkasin eile mõtlema, kui väljas söömas käisime. Point oli siis selles, et kõigepealt toodi meile krõpsud salsaga (seda ei pidanud tellima tegelt aga Jo lihtsalt ütles jah, kuigi nad kumbki Bob'iga ei kuulnud, millest ettekandja rääkis, haha), mida oli nii palju, et me oleks juba sellest kolmekesi kõhud vist täis saanud! Ma võtsin krevettidega tacod aurutatud brokkoliga, millest sõin ainult brokkoli ja ühe taco ära, sest kõht oli juba täis, ülejäänu võtsin koju kaasa. Siin on mõnes kohas toidukogused nii suured. Ja peaks vist õnnelik olema, et inimesed kaasa võtavad, sest esiteks ei visata toitu minema, ja teiseks tähendab see, et kogu sööki siiski ei suruta alla. Vaatasin, kuidas üks ülekaaluline naisterahvas oma perega sõi ja ta pm lihtsalt neelas krõpse alla (that's what you're supposed to do with them, dummy!), emps ütleks selle peale, et ajas kahe suupoolega sisse. Kurb vaadata kohe. Kusjuures ongi see teema, et saledaid inimesi täiesti näeb aga ülekaalulised on omadega täiesti äärmuses. Kesse kurat neid seal haiglas pöörata ja tõsta jõuab, kui nad lõpuks sinna jõuavad (sest ilmselgelt jõuavad ka!!... okeiokeiokei, kui inimest ennast tema liigeste heaolu ei koti, siis ei peaks ka mind kottima!)??
Igatahes (tubli ujuja olen), nalja sai ka. Jo õde Ginger heitis Jo'le ükspäev ette, et kui nad kuskil väljas söömas käivad, siis Jo võtab alati soola ja pipart (nendes pabermoodustistes) kaasa ja see ikka pole üldse ilus. (Seletan eelloo ka ära) Jo oli sellest üpriski häiritud ja väitis mitu korda, et ta pole kunagi soola ja pipart kaasa võtnud... Ainult paar korda suhkruasendajat :D Haha. Igatahes eile siis ka lükkas omale meie kolm kõrt kotti ja kui küsisin, et mis nendega peale hakkab, siis teatas, et aga need ju muidu visatakse minema. Küsisin, et kas võtan meile lauale toodud eraldi pakendatud cracker'id ka kaasa (sest krõpsud ja salsa võtsime küll kaasa, ja kaks tükki lihhi koerale :D). Ja täna hommikul tulidki neil lapselapsed hommikul lampi läbi ja said mõlemad kõrrega Cocat juua, haha.

St Patrick's Day, pidin ka ikka mingi rohelise asja selga panema, sest traditsiooni kohaselt võib rohelist mittekandvaid inimesi näpistada.

Muideks, mis kuradi ajast meil St Patrick's Day'd tähistatakse!? Bob küsis mult, et kas tähistame, ja mul oli umbes hell no!! Õhtul vaatasin, et fb's oli vähemalt kümme selleteemalist postitust eestlastelt, ja tundsin, nagu oleksin Bob'ile valetanud vm.

Kindlasti olete hinge kinni pidades oodanud, milline see Cinnamon swirl (with REAL CINNAMON) välja näeb, ja siin ta on (koos banjaanade, peanut butter'i, kardemoni ja purustatud müslibatoonidega - Bob küsis peale vaatamata, et mis ma sinna veel sisse toppisin. Olen vist suht läbinähtav..)

Stiilinäited lambikatest sõnumitest, mis mulle saadetud on. Algul lihtsalt ei saanud aru, mis toimps, aga see mother house'i teema on kahtlaselt korduma hakanud. Ükskord helistati ja taheti Ben'iga rääkida (st see oli üks kord, kui reaalselt tundmatu nr kõne vastu võtsin, siin mingid suvakad on veel helistanud aga ei viitsi tagasi helistama hakata ega ka vastu võtta enam).

17.03 (või ameeriklaste jaoks 03.17) on St Patrick's Day (iirlaste püha) ja ameeriklastele omaselt vahetab põhimõtteliselt kogu riigi rahvas nagu üks mees selleks ajaks rahvust ja hakkab (olenevalt pühast) iirlasteks. See tähendab, et poes on müügil vastavad toidud JA RIIDED (mhm ,no kidding!) ning igasugune dekoratiivne sodi, mida kaelas/peas kanda, auto külge kleepida, millega maja kaunistada. Ühesõnaga palju rohelist kraami.

Bob'i kaunistus, mis pole küll kuidagi St Patrick's Day'ga seotud, kuid on siiski roheline ja see on kõige olulisem. Kuigi nojah, ta pani selle juba nädalaid tagasi üles ja ilmselt võetakse ära ka ainult seetõttu, et sureb ise ära.

Käisime eile Bob'iga kolm tundi toitupoodides shoppamas, müügil oli corn beef (mis koos kartulite ja kapsaga on siis põhitoit) ja mingid rohelised muffinid/küpsised/magus nänn. Bob ostis mulle ja Jo'le rohelised nelgid ka aga kuna ma ei tahtnud, siis sai Jo mõlemad omale. Need olid täna isegi elus veel.

Stiilinäide toidust, mida St Patrick's Day puhul müüakse - roheline ussikujuline sai, mille Bob ostis.

Täna oli lausa paraad kesklinnas. Jo rääkis juba mitu päeva tagasi, et rohelised riided peavad olema. Ma veel mõtlesin, et raudselt pingutab üle, mitte keegi ei pane ju spetsilt selleks puhuks rohelisi riideid selga, kellel üldse rohelised riided on!? Btw tegu on korduva teemaga, sest enne suusalaagrit Kiks küsis, kas mul on rohelisi riideid, et ta end Poison Ivy'ks teha saaks. 

Igatahes sain siis Jo'lt ühe sinakasrohelise kampsuni ja läksimegi paraadile. Kusjuures oleksin pidanud aimama, et enamus inimesi on mingi rohelise asja omale selga toppinud ning rohelisi kaelakeesid, mütse, vuntse vm kannavad.

Kusjuures kui paraad veel alanudki polnud, siis vaatasin, et kõigil on kilekotid käes. See jäi ainult lühiajaliselt saladuskatte alla, sest kui rongkäik algas, hakkasid inimesed pealtvaatajate hulka maiustusi, kaelakette ja kasvõi topsihoidjaid (mingi vatist julla, mis pannakse topsi/kruusi/pudeli ümber, et kätt ära ei kõrvetaks/külmetaks) pilduma. Ja rahvas lausa nõudis, et neile seda või teist asja visatakse! Lapsed kogusid saagi kilekottidesse. Imestasin tegelt, et kakluseks ei läinud!

Kutt oleks ise selle koti sisse ära mahtunud! Ootas vist korralikku saaki!

Kusjuures asi, mis mulle silma jäi, oli see, et nii paljudel inimestel oli üks või isegi mitu hammast suust puudu (ja ma ei räägi siin iiri meestest, kes kuskil baaris jalka üle vaieldes kaklema on läinud ja üksteisel sahtli puhtaks teinud! Nope, tavalised mees- ja naisameeriklased) VÕI (ja see pole parem) näevad hambad lihtsalt kohutavad välja (parem ei hakka kirjeldustesse laskuma). Mis toimps nagu!? Kusjuures ma ei vahtinud pahaaimamatutele möödujatele suhu ega skänninud ümbruskonna hambaseisukorda. Paraadil (eriti välismaal) ikka ju vaatad ringi, millised inimesed on ja mis nad teevad. Ja praktiliselt igast ilmakaarest vaatasid väga koledad suud vastu (tahaks ju kohe eemale hoida!). Mõtlesin, et ma küll sellise sahtliga avalikus kohas oma nägu näidata ei julgeks ega tahaks. Samas vb harjub sellise asjaga nii ära, et unustad ära lausa (ma ikkagi kodust väljuda ei tihkaks!)...

17nes on Bob'il ja Jo'l on juba ära planeerinud, et lähme kahele söömingule ma isegi ei tea täpselt kunas ja kus. 

Bob avastas ükspäev sügavkülmast hunniku lihhi, mille päritolu ta tuvastada ei suutnud. 

Hommikune chillax porch'il paari päeva eest, kui lumi veel maas oli. Homme ja ülehomme lubatakse üle 20 kraadi :)

Btw viimaks olen hakanud enam-vähem kaheksast ärkama viimastel päevadel ja õhtuti enam kümnest ei tunnegi, et kohe kustun. Ja siis täna hommikul 4.40 hakkab elutoas muidugi mingi kell helisema. Kusjuures katsu siis aru saada, milline täpselt neist sadadest kelladest (paaril eelneval õhtul on üks teine kell südaööl helisema hakanud! Ja neil on miljon kella majas). Jo ja Bob ei kuule ka, et mingi kell heliseb. Bob jättis üksõhtu nt köögis teleka mängima (ja neil enamasti telekas üürgab, et midagi kuuleksid). Teinepäev tulin väljast ja istusime kõik elutoas, kuulen, et üks lugu on jumala kinni jooksnud kuskil ja kordab sama kohta miljon korda. Ütlen neile siis, et kuulge teil mingi lugu kakub täiega ühe koha peal. Tüübid olid arvanud, et see on pesukuivati, mis seda häält teeb. Normals..

Mmmmmmmmm ostsime Bob'iga ükskord poest hästipalju köögi- ja puuvilju ja täna ta otsustas ühe (tõlke kohaselt) muskusmeloni (cantaloupe) lahti lõigata. Ma pole kindel, kas olen seda varem proovinud. Selline tunne, et nagu oleks proovinud aga mingit kindlat korda küll tuua ei oska, sest päris kindlalt pole ma seda ise kunagi ostnud. 

Igatahes pean ütlema, et see oli das megahea ja ma mõtlesin, et võiks kohe terve selle asjanduse ära süüa! Nii tüüpiline ju - ise lahti lõigata ei viitsiks aga kui keegi teine alguse sisse teeb, siis sööks mingi 10tk ära (või no antud juhul vb kümme (KÜMMÄ) lõiku siis). Kusjuures iga jumala kord, kui mingit puuvilja söön, siis mõtlen, et miks ma üldse mingeid komme, küpsiseid, jätsi, küpsetisi vm taolist kraami süüa tahan, kui puuviljad olemas on. Mingit jäätisekooki sõime ka, mille Bob ostnud oli, ja no pani ikka mõtlema küll, et milleks ometi!? 

Muideks, rääkides kõigist neid köögi- ja puuviljadest ja muust nodist, mida ostsime, siis pomelot ja granaatõuna pole. Pomelot nägin New Yorgis - ilmselgelt oli vaja kohe osta ja see siis seljakotis Springfield'i kaasa vedada, sest see, et ostan, ei tähenda ju ometi seda, et viitsin asja ka lahti lõigata ja seda reaalselt süüa kohe. Tsitruselised on alati suur ettevõtmine! Granaatõuna pole veel siiamaani õnnestunud USAs näha. Küsisime lausa poes, et kas on või kunas tuleb. Vastuseks ainult niipalju, et tegu on hooajakaubaga ja kui hooaeg viimaks saabub, siis ostetakse kõik kohe ära. Veits naljakas mõelda, et mul koduMaximas oli igapäevaselt saada aga siin mitte. No eks muidugi pole ma kõiki USA poode läbi käinud aga Springfield'is näeb neid harvemini kui kuuvarjutust. 

Samas ostsime nt maasikaid, pampleid või aedmurakaid (blackberries), avokaadosid, banjaanasid, paprikaid, avokaadosid, suvikõrvitsaid ja pärast ostis Bob veel greipe ka. Mmmmmmmmmmmm!

Täna sõin popcorni ja mõtlesin, et peaks ennast ikka liigutama, sest popcorn pole just tervislik toitumine! Panin siis riided selga ja suundusin kesklinna poole. Peale umbes sadat meetrit tundsin, et poleks võinud umbes poole vähem riideid selga panna. Eks see ole igavene teema muidugi kevadeti - väljas on soe ja päike räigelt kütab aga tuul on kaval eksole. See kavala tuule jutt toob mulle alati muige näole, obviously the wind is screwing with us!! Kindel laks! (; Igatahes, käisin siis peaaegu kesklinna välja, läksin Washington parki, kus kunagi sõbraga tavatsesime ikka jooksmas käia. Teepeal jõudsin salli mitu korda kaelast ära võtta ja tagasi panna, samuti võtsin jope ära ja panin tagasi. Ei suuda ikka ära otsustada, eksole! Mõtlesin, et olen nagu Tartus - käin lumehunnikutest nn poolpaljalt mööda (nagu mu vanaema selle kohta enne juunikuud ütleks). Kusjuures parki jõudes avastasin, et olen ikka korralikult ülerõivastatud mõne inimesega võrreldes! Inimesed jooksid t-särgi ja lühikeste pükstega, mul olid talvesaapad, villarid, kampsun, sall ja talvejope. Isegi villased kindad olid kaasas aga need tundusid juba kodust väljudes üleliigsetena, ei viitsinud tagasi viia.. Igatahes jooksid siis ka minu arvates poolpaljad inimesed must märtsi esimesel poolel pargis mööda, kusjuures tegu polnud ainult noorte tüdrukutega, kes võib-olla lihtsalt meeleheitlikust tähelepanuvajadusest ja ajude puudumisest (no offence, ma ise oleksin täpselt sellistel põhjustel teismelisena kevadel poolpaljalt välja jooksma läinud) olid riided koju unustanud (kusjuures üks pliks oli vaatamata riiete unustamisele meigi siiski korralikult peale pannud, põsepunaga oli veits isegi liialdanud, või olen lihtsalt veits kibestunud ja ei mõista mõne inimese naha loomulikku reaktsiooni treeningule, andke andeks!), nope, ka mõned (meeleheitel) koduperenaised (jap, ikka peab mingeid eelarvamusi siin pilduma, kusjuures ma pole enam kindel, kas kogu see tekst on kõigi nende vahemärkuste tõttu üldse loetav enam!? Ilmselt mitte..) rühkisid nappide kehakatetega mööda ning tekitasid minus halba tunnet, et ainult jalutan (ahhaaaa, see siis ongi põhjus, miks pahaaimamatuid inimesi siin heidin! Kibestunud, mis muud!).

Aitab ka juba, ilmselgelt oli kogu see jutt äärmiselt oluline. :)

Eile hommikul sain Jo'lt ja Bob'ilt kolm erootilist novelli. Nad vb kartsid, et mul hakkab siin igav vm, sest Bob leidis keldrist ühe neist ja arvas, et ma peaks seda kindlasti lugemal. Igatahes esimese lugesin eile juba läbi, mis tõi mind tagasi ühtede review'de juurde, mis mulle Goodreads'is väga meeldivad. 

Muideks, ükspäev käisime Ginger'iga kinos "The Imitation Game'i" vaatamas ja see meeldis mulle täiega, muusika oli ka väga hea. Kusjuures "Guardians of the Galaxy" vaatasin ka ära ja see meeldis mulle ka (ja no ilmselgelt ka muusika, sest vanad head lood ikkagi :P Klassika :P).

Bob'i särk on selline :)

Bob ostis mulle garage sale'ilt teekannu, et saaksin vett keeta. Enne soojendasin teevett mikrokas :D

Tahan tähelepanu juhtida asjaolule, et tegu on ehtsa kaneeliga! Behold, good people of Earth!

Head naistepäeva mulle kõigi poolt :)

Sõitsin New Yorgist Springfield'i Illinois'i osariigis (ei ole mingeid Simpsoneid!), kohalejõudmine võttis aega umbes 26 ja pool tundi. Vahepeal oli ikka täiesti koomas tunne! Aga huvitavad juhtumised kolmelt bussilt, millega sõitsin:

1. New Yorgist Clevelandi (OH) - bussijaamas hakkas mingi kutt minuga rääkima. Tundus selline normaalne ja kuna USAs suvalised inimesed niikuinii räägivad üksteisele lampi igasugu asju, siis mõtlesin, et ok. Ei taha mingi külm eestlane olla ja räägin siis temaga. Küsis, et kas istume bussis koos ja kuigi mul oli suur kott, siis mõtlesin, et äkki on buss väga täis nagu eelmine kord, kui Atlantasse (GA) sõitsin, et pigem istun temaga, kui mingi eriti suvalise indiviidiga, kes vb ka haiseb või jumal teab mida teeb.. Buss muide hakkas vähemalt tund aega hiljem sõitma, sest bussijuht jäi hiljaks. Rääkisime siis veits juttu (ta nt teatas, et on abielus) ja kuulasime sõidu ajal muusikat (minu telefonist, ta isegi kuulas nt Puudutuse ära ja teatas, et ilus). See selleks, mingil hetkel keset sõitu teatas tüüp, et võiks mind vabalt suudelda. Jumala lamp, ilmselgelt mingit suudlemist ei toimunud. Õnneks ta jäi Clevelandi oma naist ootama.

2. Clevelandist Chicagosse alustasime sõitu samuti tund aega hiljem mingi tehnilise probleemi tõttu (algul kartsin, et ei jõuagi sellele bussile, sest New Yorgist alustas buss sõitu nii suure hilinemisega!). Sõit oli esialgu üpriski sündmustevaene, sain õnneks üksi istuda, jee. Kuskil poolteist tundi enne kohalejõudmist otsustas mingi tüüp, et tema enam ei kannata ja hakkas bussis suitsetama. Ma kusjuures olin nii väsinud, et ei saanud sellest üldse arugi enne, kui bussijuht küsis, et kes suitsetab!? Käskis kohe ette astuda, sest muidu läheb asi politseile üle. Keegi ei reageerinud kuidagi ja mõtlesin, et vist ei saagi midagi, aga siis jõudsime järgmisesse peatusesse, milleks oli mingi lennujaam, ja seal käskis bussijuht tüübil uuesti ette astuda ja bussist lahkuda. Bussijuht kutsus politseiniku juurde ja lõpuks läkski kutt bussist välja. Kusjuures see oli veits halenaljakas, politseinik ise vist arvas, et kogu juhtum on päris naljakas, sest kui ta tüüpi väljas ootas, siis tegi vist mingeid tantsuliigutusi vm, tüübile pidas ainult mingi loengu vist, kui sedagi väga, ja oligi vsjo.

3. Chicagost Springfield'i alustas buss sõitu õigeaegselt ja ma mõtlesin, et no päris pro, seekord jõuame vist isegi õigel ajal sihtkohta! Aga ei :D Ühel hetkel ilmus kuskilt tagant mingi tüüp välja (ma istusin ees kõigis bussides, sest veits tüütu on suure kotiga taha istuma minna!) ja küsis: "Where the fuck are you going?" Kõik kuuldeulatuses olevad reisijad ja bussijuht olid umbes: "What!?" Mees siis küsis uuesti oma küsimuse. Bussijuht küsis vastu: "Where are you going?" Mees: "To the south." Bussijuht: "Where are you going?" Mees: " To Champaign!" Bussijuht: "That's where I'm going!" Vaidlesid seal siis veel natuke, et mis teed ikka kasutama peaks jne, ma ei kuulanud väga, sest mõtlesin, et saaga sai läbi. Aga ohh ei! Bussijuht peatas bussi kuskil kinni ja teatas, et talle nii ei tehta ja see tüüp peab kohe bussilt maha minema, muidu kutsutakse talle politsei. Tüüp siis veits ehmus ära ja vabandas mitu korda aga sellest polnud mingit abi. Politsei kutsuti kohale ja pidi lausa bussi sisenema ja mehe käe kõrval välja eskortima. Politseinikud olid seekord väga konkreetsed ja efektiivsed. Andsid ühele väiksele tüdrukule ka patsu, kes siis kohe teatas, et need politseinikud meeldivad talle (tal olid üldse vahvad küsimused vahepeal, nt kas onu pannakse nüüd vangi? Kuidas buss sillale sai? Kes bussi juhib jne. Seda oli naljakas kuulata :D Aga jah, asjaga kaasnes pool tundi hilinemist, mis Greyhound'i puhul polegi pm mingi hilinemine vaid pigem graafikus olemine. Ginger naeris, et selle peale kasutaks järgmine kord Amtrak'i (rong).

No igatahes lõpuks jõudsin eluga Springfield'i, kus Jo ja Bobzilla mind peatuses juba ootasid :) Nii tore on jälle nende juures olla! Palju nalja on juba saanud :) Kuigi Bobzilla saab mulle küsimuste esitamisega ilmselt kõige rohkem naltsi! Ta tegi omale Jo nime all fb-sse kasutaja täna ning on nüüd popp ja noortepärane! 

New Yorgis käisin viimasel päeval veel Empire State Buildingu tipus ikkagi ära, sest ilm oli nii ilus ja mõtlesin, et davaiiiiiiii, käin siis ära, keegi ei saa öelda, et ei käinud vm! Näen selle skyline'i ära ikka!

And since this one could be taken by anyone...

Vajaks veits tõhusamat Photoshopiskilli!

Giordano's pakkus mulle Chicago parimat pitsat. Mmmmmm pitsa mmmmm :)

Leia külmikult Eesti magnet :)

Tegin Jo'le ja Bob'ile särgid tööjuures, Jo juba poseeris enda omaga :P

Until you see it! Whaaaaaaaaaat!?!?!?

Olen siin nüüd paar päeva olnud ja emotsioone on igasuguseid. 

See on ehk naljakas, et olen ikka mõelnud, et filmidesse topitakse lampi mingeid tüüpe, kes iseendaga räägivad (A la "What's your dream!?") või jumala lampi üksi naeravad kuskil. Või noh kes siis ei naeraks niiviisi teinekord üksinda. Ja ma üldse ei räägi neist olukordadest, kui mingit naljakat sõnumit või asja loen telefonist. Teinekord ikka tuleb mingi naljakas asi meelde ja siis naeran, loomulik värk. Samuti räägin teinekord üksi olles iseendaga. Nt kui midagi tegema pean. Hääletades nt räägin iseendaga.. Aga mitte casually tänaval kõndides. Või no ma ei tea, uues kohas käies on vb see teema, et mul pole aega endaga rääkida väga, sest on pigem vaja ringi vahtida jne.. 

Onul oli vahepeal nii naljakas, et ma oleks ise peaaegu naerma puhkenud sellepärast!

Seda naljakam on mööda tänavat kõndida, kui paljud inimesed vastu tulles iseendaga räägivad. Paljudel on handsfree ka! Ja videovestlust tehakse ka tänaval kõndides. See on päris vahva vist. Vb tahaks ka kunagi proovida. Tallinnas bussis korra nägin, kui üks tüdruk oma peiksiga skype'is, aga muidu sellist asja näinud pole. 

Täna hommikul üks mööduv meesterahvas vilistas viisikest ja mingit viisi ümisevad inimesed on ka möödunud. See on vahva iseenesest. Kui ikka laulutuju on peal, siis ei tasu seda endas hoida. Nägime metroos tantsijaid ka, seda võiks samuti rohkem olla.

David purustas eile mu väikse mulli selle kohta, et võin Lõuna-Ameerikasse minnes tänaval inimesi salsat tantsimas näha. Et selline asi pidavat filmides ainult olema. Aga kust siis selline idee filmide tarbeks tekkis? 

Igatahes..

Kuna eile me ferry-ga sõitma ei jõudnud, siis mõtlesime, et davai, täna lähme. Muidugi läks hommikul umbes kolm tundi kauem kodust väljumisega, kui plaanis oli, haha. Pühapäeval ikka väga rahulikult. Väljas oli lihtsalt meeletu lumesadu ja kui downtown'i jõudsime, et ferry'le minna, siis nähtavus oli lumesaju ja udu tõttu umbes selline:

Tagasi tulles õnneks hajus udu veits minema siiski ja me isegi nägime vabadusesamba ja New Yorgi skyline'i ära. 

Kusjuures pärast käisime mingis eriti ägedas söögikohas, mille nime ma ei tea siiski, seal oli nii äge ja hea muusika ja mõnus toit ka.

Olin just enne Davidile rääkinud, et peaks ikka hotdog'i asemel korralikku lihhi sööma, lõhet vm, mitte viinerit. Ja seal pakutigi, jeed!

Koju jõudes mõtlesime, et ok, vaatab selle Empire State Buildingu ka siis ikka ära, ja käime veel enne Macy'st läbi, sest pliksidele ju meeldib shopata. Martin küsis mult ka ükspäev, et kas ma juba Macy's käinud olen ikka. Hakkasime siis minema aga kuidagi külm oli ja pidur minus otsustas, et ei viitsi ikka väga sinna katusele külmetama minna.. Äkki läheks ostaks hoopis jätsi kuskilt ja kuigi ma tahtsin supermarketisse minna ja seekord Häagen-Dazs'i valikust ühe võtta (praegu vaatan, et see on Bronx'is loodud, samas kui Ben & Jerry's on kuskil Burlingtonis, Vermont'i osariigis - ma isegi ei teadnud, et selline osariik on, kõlab nagu Kanada pigem! Vähemalt oli NY teema siiski jäätisel..) aga David juhtis mu kodule palju lähemale sellisesse kohta nagu 16 Handles, millest ma kuulnudki polnud. Seal müüakse siis frozen yoghurt'it, millest ma ka siiamaani väga miskit arvanud pole aga no ei saa öelda, et halb oleks olnud! 

Lisan mõned põnevad nägemised ja käimised eilsest ka:

Väike ükssarvik emaga Central Park'i uisuväljaku poole teel.

Lindt'i poes, David polnud veel šokolaadihullusega nakatunud (praeguseks hetkeks on asi juba päris hull!).

I'm just happy to be here Times Square'il.

Times Square'ilt sain omale jooksutossud ka, woohoooo/hull turist!