Unustasin eelmine kord paar asja mainida. Esiteks seda, et olin siin veits sunnitud paar korda coca-colat jooma ja there's a reason why I don't usually do that! Selline tunne, et joon suhkrut lihtsalt! Aga jah, kuna kraanivett enam juua ei saa, siis tuli mingi muu alternatiiv välja vaadata, ja uskuge või mitte, igal pool ei müüda mahla! 

Ja põhiteema - kui algul Nogalesesse läksin, siis arvasin pool päeva, et olen illegaal. Sest nagu kirjutasin, pm jalutasin lihtsalt piiripunktist läbi ja seal oli pm ainult see nn puuviljakontroll vm. Ja mõtlesin pool päeva, et kõndisin õigest kohast mööda ja nüüd olen vaatamata oma püüdlikule seaduskuulelikkusele ikkagi kriminaal valmis. Mõtlesin, et lähen tagasi piiripunkti ja vehin oma 20$ ringi, et kust selle riiki sisenemise loa nüüd saama peaks? Aga siis rahustati mind siiski maha, et see on täiesti tavapärane kõik. Nii see asi käibki. 

Uus maitseelamus oli tarojuuremaitseline frozen yoghurt (see lilla). Soovitan!

Igatahes peale seda kui olin kolm päeva Nogaleses täpselt mitte midagi teinud, siis muutusin rahutuks ja otsustasin, et on aeg edasi liikuda. 

Teekond: Heroica Nogales - Heroica Guaymas - Ciudad Obregon - Los Mochis - Guadalajara perifeeria - Guadalajara

Lasin ennast varahommikul Nogalese piirile viia, et saaksin sealt hääletama hakata, sest bussid on nõrkadele! Jalutasin hääletades ja aeg läks edasi, seitsmest hommikul oli juba jumala soe ja tundsin, et päike soojendab täiega. Päeval küll hääletada ei tahaks! Üks auto siis viimaks peatus ja noor kutt autos hakkab mulle midagi hispaania keeles täiega seletama ja iga kord, kui keegi niimoodi jutustama hakkab, siis mu esimene mõte on hold your horses, peab ikka vaatama, kuidas öelda, et inimesed aeglasemalt räägiksid. Igatahes küsis, et kuhu lähen, ja kui ütlesin, et Guadalajarasse, siis hakkas ühe teise tee peale näitama, mis praegusest teest üle läks, et ma pean sinna minema (Piirilt läheb kaks teed lõunasse - üks Nogalesest ja teine Nogalese kõrvalt, ma olin selle tee ääres, mis linnast tuli). Üritasin talle siis seletada, et ma ei saa silla peal hääletada, sest sillad on tavaliselt kitsad ja ohtlik on. Igatahes üritasime seal umbes 5min üksteisest aru saada, ja siis läksime lahku. Mõtlesin, et no okei, vb pean tõesti sinna teise tee äärde minema (mis lõpuks läks üheks muidugi, jee). Läksin siis teisele poole silda ja hakkasin sealt mäest üles ronima (See oli tõesti ronimine, sest ma olin pm neljakäpukil, seljakott ei teinud ka asja lihtsamaks. Omaarust valisin laugema koha aga ikka oli tunne nagu liiguks mööda seina üles, ja kruus vajus kogu aeg tagasi ka.).Lõpuks umbes 10min hiljem üles jõudsin, siis oli kops täiega koos ja kurk kuiv. Jõin kohe vett ja sammusin edasi. Autosid liikus sellel teel vähem ja mõtlesin, et no oli ikka tore tüüp küll, nüüd jäängi siia teeäärde. Kõndisin siis aina edasi, keegi peale ei võtnud (näitamaks, et see pole ikka nii, et seisan tee ääres ja esimene auto peatub - kuigi on ka selliseid olukord olnud, eriti see üks kord, kui Teslaga Viljandist Häädemeestele sain, jee), arvan, et kõndisin sel hommikul kokku mingi 2 km äkki ilusti ära. Just enne seda, kui teed üheks läksid viimaks, peatus üks kulunus väljanägemisega kaubik.

Btw pean ka seda mainima, et Mehhikos näevad pooled autod välja nagu need liiguksid ainult suure palvetamise peale. Kulunud ja lagunenud vanad mudelid. Ja vastupidiselt USAle, kus on enamasti üks inimene autos, on Mehhikos terve kamp rahvast autos, mis on tegelt päris naljakas vaatepilt. Enamasti on jah liiga palju inimesi kas autos või istub terve kamp kastis. Linnas sees ei kanna mitte keegi turvavööd, sest enamus autosid on piisavalt vanad, et sellise asja peale mitte undama hakata. Ilusaid (ja puhtaid) autosid on ka aga enamus neist on Arizona (või mõne muu USA osariigi) numbrimärgiga.

Igatahes peatus siis see kaubik ja mõtlesin juba, et ei tea, kas tahangi sellega kuhugi saada ja kas see üldse koos püsib, kui nägin, et see sama tüüp jälle. Oli siis seekord tööautoga ja "tööl" nagu ma aru sain. Oli omale google translate'iga mõned laused inglise keeles paberi peale kirjutanud, ja siis midagi saime isegi räägitud. Ta oli suht häbelik vist, sest ei osanud väga oma lauseid mulle öelda, pidin neid ise paberilt lugema ja järgnevaid lauseid ette vaadata ei tohtinud, haha. Igatahes oli seal kirjas siis, et ma pean ettevaatlik olema, sest olen kõige ilusam asi, keda ta oma elus näinud on, ja et jumal õnnistagu mind jne. Viis mu igatahes maksustatud tee algusesse, et saaksin sealt edasi hääletada. Mahla andis ka kaasa. Ma polnud hommikul miskit söönud niiet see oli väga teretulnud. Kõndisin siis veits maad edasi ja ilma, et oleks jõudnud hääletama hakata, peatas üks meesterahvas oma auto ja ütles, et nägi mu Hermosillo silti, ta läheb selles suunas ja võib mu kohale viia, kui soovin. 

Hakkasime siis sõitma, ja aeg läks ikka megakiirelt, sest José elab Phoenix'is ja rääkisime inglise keeles. Sain igasugu soovitusi selle kohta, kuhu minna ja mida teha. Avastsime, et meil on päris paljudes asjades üpriski samasugune arvamus ja huumor klappis ka. Ahh ja nüüd olen veendunud Guadalajara Chivase fänn, haha. Ja muusikasoovituse sain ka Maná näol :) Temaga sain Guaymasesse, kus nägin merd. Ja meri oli nii ilus sinine!!!! Seal oli ka väga kõrge õhuniiskus ja mõtlesin ainult, et ohh kuidas tahaks vette vajuda. José isegi pakkus, et võin sinna jääda, ta tuli sõpradele külla, niiet oleks kuidagi olemise orgunninud aga mõtlesin, et on vaja ikka Guadalajarasse edasi liikuda. Hakkasin siis hääletama, kui juba järgmine José (ma ei tee nalja) mind enda juurde viipas, ja ütles, et saan temaga Obregoni. Mõtlesin siis, et ok, still something!! Tegemist oli kõige räpasema rekkaga, mida näinud olen, ja tüüp ise tundus ka veits räpane, aga kuna megapalv oli ja mingeid uriiniga täidetuid pudeleid vm taolist ei näinud, siis mõtlesin, et ahh mis iganes. Tundus ohutu tüüp, lihtsalt räpase rekkaga. Istusin ka pm mingi kasti peal, mis kõrvalistet asendas, haha. Aga tunne oli päris hea. Vähemalt liikusin edasi. Kusjuures pm kogu tee Obregoni oli üks suur tee-ehitus, niiet see polnud väga kiire ots (eriti rekkaga). Korraga keeras ta siis mingi peatuspaiga juurde, ütles mulle midagi, ja läks sisse. Tagasitulles seletas mulle midagi hispaania keeles (ta ei rääkinud inglise keelt) ja näitas kabiini "tagaosa" poole, kus olid ainult paar tühja pudelit (a la fanta ja coca-cola) ja papitükid. Mõtlesin, et mis värk siis nüüd on, et ikkagi tahab minuga magada vm???? Midagi aru ei saanud, ja siis ta ronis ise sinna taha ja hakkas mingi elektripirniga jaurama. Mõtlesin, et hakkab nüüd vb kanepit suitsetama vm. Tuli välja, et hakkas metamfetamiini tegema. Guugeldasin kiirelt sümptomeid, et teada, milleks ma valmis pean olema, sest vb muutub vägivaldseks vm. Olime keset teeehitust in the middle of nowhere ka, ei julgenud välja minna. Igatahes sai siis tehtud, seletas mulle, et midagi pole lahti, läksime ostsime sellest samas peatuskohast juua (mahla ja vett) ja liikusime edasi. Tüüp lihtsalt jutustas varasemast natuke rohkem, jäime mõlemad ellu ja jõudsime Obregoni, kus ta mind õnneks (vastupidiselt mu algsetele kartustele) linna ääres edasi viiva maantee juures maha pani. 

Obregon on küll kõige koledam linn, mida siiamaani näinud olen. Ja tunnistan, et ei näinud palju, aga see, mida nägin, mulle küll ei meeldinud. Meeletult räpane igal pool, praht kõikjal vedelemas. Kusjuures teepeal nägin mitmeid selliseid kohti, kus oli mingi väike külamoodustis, milles "majad" nägid välja nagu hütid. Hea, kui mingid tellisest seinad olid. Ühesõnaga mingid täiesti lambised moodustised (mõtlesin, et kui need tornaadod tulema peaks, siis ei jää seal küll mitte miskit järele. Samas vb ongi nii, et ehitavad oma lambise hüti jälle uuesti üles ja elu läheb edasi ilma suuremate kadudeta. Ja muidugi mingid rehvihunnikud ja praht ka seal, aga Obregon lihtsalt tundus kuidagi eriti ebameeldiv. 

Kõndisin siis edasi, ilm tundus kuidagi eriliselt kuum ja tundsin end väga ebamugavalt. Ise küll ennast peale võtta poleks tahtnud sellises konditsioonis. Hääletasin ka aga peale võeti ikka nii, et kõndisin parasjagu, auto peatus ja meesterahvas teatas, et ta läheb Los Mochisse, kas ta saab midn aidata. 

Seekord oli siis tegu Marcoga, kes - jumal tänatud - rääkis inglise keelt. Jällegi, sõit möödus kiirelt ja saime päris palju nalja. Mehhiklased - kui nad inglise keelt oskavad - on väga sõbralikud ja vahvad. Sain jälle igasugu soovitusi ja kuulsin põnevaid jutte. 

Kui olime peaaegu Los Mochis ja päike hakkas loojuma.

Käisime Marco perega välja tortillasid söömas (jällegi, DAS MEGAHEA sealihatortilla juustuga! Mehhiklased on vist ainukesed inimesed siiamaani, kes oskavad sealiha valmistada nii, et see mulle maitseb) ja jäin nende juurde ööseks ka. Marco väiksed pojad seletasid mulle täiega hispaania keeles igasugu asju, mis oli nii vahva. Sain isegi täitsa aru, millest jutt enamasti käis, lihtsalt kogu lause kokku panemine võtab veits aega.

Hommikul sain võiku ja õunad kaasa ja Marco viis mu hääletama. Läksime ühte rekkapeatusesse ja sain kohe rekka peale, mis mind Guadalajarasse viima pidi.

Kahjuks ei rääkinud ka see juht inglise keelt ja seega möödus terve päev põhimõtteliselt vaikuses. Seekord sõitsin siis Norbertoga. Naljakas oli see, et sõin hommikul Marco tehtud võiku ära, jõin veel ühe jogurti ja umbes pool liitrit mahla (käisime Norbertoga Walmart'is shoppamas) terve päeva jooksul, ja polnud üldse näljane. Midagi väga ei teinud ka, seega vast arusaadav. 

Nägin veel merd, kahjuks küll kaugusest seekord aga meri ise oli küll ilus.

Tegime korraks lausa peatuse, et üksteisest mere taustal reidikaid teha.

Mehhikos tõesti muutub loodus päris tublisti, kui ühest kohast teise liikuda. Nt seal, kus pilte tegime, oli palju mingit mõttetut võssi, mis moodustas lihtsalt ühtlase halli massi. Samas edasi sõites möödusime maisipõldudest, aaloepõldudest ja mangoistandustest. Vähehaaval läks elu rohelisemaks. Mandripool olid pidevalt mingid mäemoodustised silmapiiril ja mitmel korral sõitsime mägedest üle ka, see oli päris vahva. Vahepeal manööverdasime isegi ühest mu käsivarrest pikemast sisalikust mööda, kes teed ületas. Aga täiega ilusaks läks siis, kui Tepic'i kanti hakkasime jõudma. Seal oli täiega roheline, puud ja värgid ja meenutas rohkem paksu metsa + mäed olid ka. Teepeal nägime vastassuunas ka üht autoõnnetust, kus üks rekka suhteliselt sodi oli keset mägesid, see veits hirmutas ka, sest seal olid päris suured kiirused (110km/h) lubatud ja tegu polnud kohe kindlasti sirge teega läbi mägede. Aga mehhiklased on vist suhteliselt muretud. Nägin, kuidas üks tüüp kiirteel jalgpalli triblas nt. Väga normals! Ja muidugi jälle väiksed kastiautod, kus terve kamp kastis istus. Kusjuures tegu polnud töölistega, osades olid täiesti tavariietes inimesed sees. 

Kuna tegin ka kahetunnise ajarände, siis hakkaski lõpuks (üllatavalt hilja mägedes) pimedaks minema. Tõesti on kahju, et sellest loojangust pilti ei saanud, sest lihtsalt megailus oli! Veits aeglase reageerimisega olen. 

Pimeduse saabumisega tekkis uus probleem. Kuidas me saame selgeks, et kuhu tema läheb ja kuidas ma ise Raquel'i juurde saan (esimene couchsurfingu kogemus, jee), kes suht kesklinna kandis elab. Norberto sõitis Guadalajarast edasi ja kesklinna ei läinud (rekkaga nkn poleks mõtet, kuigi päris paljudes linnades läheb kiirtee linna keskelt läbi ka!). Igatahes helistasin siis Raquel'ile ja nad rääkisid Norbertoga omavahel hispaania keeles selgeks, kes kuhu läheb. Norberto pani mind kuskil linnaääres mingis lambises kohas maha ja pidin kesklinna suunas liikuma, et bussi peale kuskil peatuses minna. Kusjuures, et kesklinna suunas liikuma hakata, pidin mingist lambisest pimedast hurtsikust mööduma, mis oli vist kõige hirmsam hetk kogu tuleku jooksul. Pime oli juba aga nägin ikka, et mingid inimesed seal olid (tegu oli seintega siis, katust mumeelest polnud). Ruttasin siis majast mööda ja kuigi mind nähti, siis keegi õnneks ligi ei tulnud. Esimeses bussikas, mida nägin, buss isegi peatus, aga kahjuks ma sellele ei jõudnud. Otsustasin siis lihtsalt edasi liikuda. Jäin ühes bussikas pidama ja mitu bussi sõitsid lihtsalt mööda, kuigi seisin tee ääres ja nad nägid, et ma seal peatuses olin. Olin suhteliselt segaduses ja mõtlesin, et no äkki hääletan siis niisama. Ainult taksod peatusid kahjuks. Otsustasin siis, et ütlen, et mul on ainult 100 peesot (umbes 6$), et kui rohkem tahavad, siis lihtsalt ütlen, et mul pole. Üks taksojuht siis ütleski, et 100 peesot kesklinna saamiseks on ok ja ärgu ma muretsegu. Olin väga üllatunud! Tegu oli seekord Robertoga, kes on suur Mel Gibsoni filmide fänn. Igaks juhuks jälgisin ikka, et kuhu ta mind viib nüüd täpselt, et pärast kuskil rentslis ei lõpetaks. Igatahes viis mu kesklinna ja isegi Raquel'i juurde, sest oleksin muidu pidanud ohtlikus kandist läbi jalutama. Ja tegelt oleks arve vist 200 peesot olnud aga ta ütles, et oleme sõbrad ja ma ei peaks muretsema. Lubasin, et lähme mingipäev loomaaeda, ta saab inglise ja ma hispaania keelt harjutada. (Ta tundus minust vb mõned aastad vanem, seega mõtlesin, et ok, see poleks hull)

Saingi siis Raquel'i juurde, kellel on ka üks hispaania kutt ja saksa tüdruk hetkel cs'iga siin. Rääkisime juttu umbes mingi tund aega ja läksime magama ära. 

Nägin millegipärast unes, et terve mu voodi on sipelgaid täis, seega oli suht rahutu öö. 

Igatahes lähme nüüd Raquel'iga turule süüa ostma, jeed :)