Nii, mõtlesin, et ma lihtsalt pean kirjutama midagi :)

Olen siis Nogaleses, mis on täpselt USA ja Mehhiko piiril. Ei plaaninud siin algselt pikemalt olla aga vot mul nalja. Kirjutan siis veits oma üpriski ulmelisest teekonnast Nogalesesse.

James küsis mult viimasel õhtul, kas tahaksin siis oma viimase õhtu puhul midagi teha ka, mis tundus mulle veits lambine, sest ei tea, kas on nüüd vaja viimasel õhtul sentimentaalseks minna niimoodi, et umbes viimane õhtu pläp pläp pläp. Aga no otsustasime siis, et jalutame veelkord ülikoolilinnakusse. Kusjuures olin veits üllatunud ka selle üle, et ta seda pakkus, sest tema jutu kohaselt on ülikoolilinnakusse jalutamine (tema juurest) mõttetu, sest see pole piisavalt esteetiline. No mida iganes.. Jalutasime siis kohale ja arutasime igasuguseid suhteasju, mis oli päris naljakas. Arutasime seda, missugune tantsimine naistele klubis meeldib. Jame süritas väita, et ta on lihtsalt nii pro, et ükski naine ei julge talle klubis läheneda (et kardavad võistlusmomenti). See oli ikka paras nali küll, arvestades, et ta lihtsalt tantsib nii veidralt, et inimesed (vähemalt mina) enamasti lihtsalt naeravad, kui teda tantsimas vaatavad. Mingi teatav nunnufaktor muidugi on aga see selleks. Ta heitis mulle igatahes ette, et kui kord Tucsonis klubis käisime ta sõberitega, siis ta oli neile rääkinud, et tantsin väga hästi (mis on üllatav, sest mulle ta sellist asja elus ei ütleks, haha), aga olin umbes väga kehvalt esinenud ja ta oli veits pettunud olnud minus, hahaha. Kurp küll!

No igatahes ärkasin 26ndal kuuest pm üles, et saaks asjad pakitult ja varakult hääletama, sest päeval lubas 32 kraadi sooja ja ma sellises kuumuses küll välistingimustes viibida ei tahtnud. Hakkasin umbes kaheksast James'i juurde liikuma ja vaatamata sellele, et kellaaeg oli veel varajane, siis oli JUBA liiga palav, et 25-kilose seljakotiga ringi kõmpida. Interstate'i äärde oli korralik pooletunnine (või no ilmselt läks niikaua seljakoti pärast) jalutuskäik ka! Jõudsin siis viimaks eluga kohale ja seal tee ääres seistes tundsin, kuidas päike lihtsalt täiega kuumab. Seisin seal vist ka oma 30-45 minutit. Mitmed inimesed küsisid, kas saaksid mind bussijaama viia või kas mul ikka kõht on täis. Või siis andsid oma piipitamisega mulle väidetavalt märku, et näen hea välja. Arvestades seda, et ma väga kergelt ehmatan, siis oli see pigem väga ebameeldiv. Siis ilmusid järsku seljatagant välja kaks politseinikku, kes olid mind nähes seisma jäänud, ja ehmatasid mind ka poolsurnuks. Pidin peaaegu nutma hakkama, sest nii palav oli ja mõtlesin, et nüüd tuleb raudselt mingi jama. Igatahes küsisid, kuhu lähen, ja kui ütlesin, et Nogalesesse, siis peale väikest arutelu otsustasid, et viivad mu ise sinna kohale, sest neil muud targemat teha pole. Ja ostavad mulle veel vett, sest väljas on megapalav. Küsisd mult veel, ega ma narkootikume ei ürita üle piiri viia, sest nad ikka on politseinikud. Kusjuures kui keegi midagi sellist küsib, siis ma muidugi ütlen ei aga samas ise mõtlen, et no kesse selle peale teataks, et vot jah, seekord tõesti võtsin paarsada grammi kaasa ja toppisin selle omale teate küll kuhu. Kusjuures tegelt tundub kuidagi halb mõelda, et inimesed nii kenad minu vastu on, sest see on tegelikult kõik sellepärast, et olen naine ja blondide juustega. Need on siinkandis ilmselt tunnused, millega kõige kergemini peale võetakse! No igatahes sain siis Nogalesesse ja isegi loengu Ameerika indiaanlaste kohta, sest üks neist oli ajaloo magister. See oli päris huvitav. Arizona Nogaleses pidin ise kolm miili piiripunkti jalutama, sest nad ei saanud tulerelvade kandmise tõttu lähemale minna. Jalutasin seal siis ja mõtlesin, et kui hommikune jalutuskõik tundus hull, siis nüüd on veel hullem, sest päevane aeg ikkagi juba. Siis peale umbes pooleteise miili läbimist peatus üks vanem härra ja küsis, et kuhu ma nüüd siis omaarust teel olen. Rääkisin talle siis oma raske eluloo (hahaha ei, ütlesin lihtsalt, et lähen piiripunkti) ja ta ütles, et viib mu ise kohale. Küsis, kust ma päris olen (ilmselgelt) ja kuhu teel olen. Kui ütlesin, et kavatsen Hermosillosse minna ja sealt edasi Guadalajarasse, siis teatas ta mulle, et pean Nogalesest kindlasti bussi võtma, mitte hääletama, sest Mehhikos hääletamine on väga ohtlik (kuulsin seda siis esimest korda, hahaha tegelt mitte). Ütlesin, et mul pole bussi jaoks raha (tegelt on aga ma lihtsalt ei tahtnud bussiga minna) ja ta ütles, et annab mulle ise raha. Et annab mulle 200$. Mu silmadest said insta (no tõesti, võiks instantselt kasutada aga see tundub nagu poleks piisavalt instantne) kosed!! Mõtlesin, et no kui piinlikuks saab veel asi minna. Ütlesin talle, et ma ei taha, et ta mulle raha annaks. Ta ütles, et usub mind aga annab mulle raha vaatamata sellele. Needless to say nutsin veel. Sain siis piiri juurde ja mõtlesin, et no kuhu ma selle raha nüüd panen!?!?!?!?!? Ei saa siin ju niisama ringi jalutada, sellised summad taskus. Sellepeale meenus mulle koomiline seik ühest Ruy e-mailist, kus ta väitis, et omal raha soki sisse toppis (mis tundus lugedes ikka väga naljakas!). Astusin ka siis üldisest (üpriski hõredast) massist kõrvale ja toppisin oma raha ka soki sisse va 20$, mille arvasin, et pean riiki sisenemiseks maksma (netist ei saanud päris üheselt aru, kas peab midagi maksma või mitte). Liitusin jälle üldise vooluga Mehhiko suunal ja "näitasin" piiritädile oma kompsud ette (ta oleks pidanud need ilmselt korralikult läbi vaatama aga kui oma koti pealse lahti tegin ja ta nägi, et seal pm kõik suure vaevaga sisse surutud on, siis loobus. Kõigi asjade välja koukimine ja uuesti tagasi surumine oleks pool elu aega võtnud! Läksin siis edasi ja mõtlesin, et no kus seda passi siis nüüd näitama peab, kui järsku olingi Mehhiko poolel Nogaleses ja (nagu mind ka hoiatati) kõige tähelepanuväärsem objekt tänaval. Jällegi üritasid mitmed inimesed teepeal küsida, kas mul ikka kõht täis on (veits naljakas, sest omaarust nägin täitsa tavapärane välja) ja KÕIK vahtisid (ma ei tee nalja! Ei taha jätta muljet nagu ma oleks nartsissistlike kalduvustega - okei, olen aga normaalsuse piirides - aga olin reaalselt ainuke blond isik! Kõndisin siis Hermosillo siltide järgi ja mõtlesin ikkagi (rott nagu ma olen), et lähen hääletades. Väljas oli endiselt megapalav. Aga Mehhiko erineb juba piiripunktis USAst ikka märkimisväärselt. Kuulsin küll, et siin on (ilmselgelt) tugevad USA mõjutused aga tänavapilt on ikka hoopis teine. 

Esiteks oli das megatihe liiklus, teiseks oli tänaval palju inimesi (käisid lihtsalt ringi, ma polnud isegi kesklinnas mitte ja igal pool oli palju rahvast, USAs sõidavad kõik autodega), kolmandaks kostus igalt poolt salsamuusika. Siin on valimised tulemas ja Mehhikos reklaamitakse kandidaate sellega, et tänaval sõidavad kandidaadi pildiga autod, millele on suur kõlar kuhugi topitud, millest siis valjult muusikat lastakse. Sellele lisaks lastakse valjult muusikat väikestes poodides ja tänaval on palju väikseid lette. Nogaleses on päris mitmed väiksed mäed, millel majad üksteise küle alla ehitatud on ja see oli muidugi päris äge. Eriti õhtul on see ilus, kui õhtupäike peale paistab. Või kui juba pime on ja kõik tuledes on :) 

Mu lemmar toit viimase kahe Nogaleses veedetud päeva jooksul on sealihaga corditad (ja tavaliselt mulle ei maitse sealiha!!), mis on lihtsalt DAS MEGAHEAD!! Noms! Nogaleses pidid ka toidu osas tugevad USA mõjutused olema ja nägingi McDonald'sid, Dairy Queenid jm taolise ära, õnneks Guadalajaras ja Kesk-Mehhikos üldse pidi kõige vürtsikas toit olema. Saab näha, kas võtab nutma või mitte. :D

Nii aga aitab küll juba, Ma olen siin nüüd ikka kerge novelli-mõõtu teksti kirja pannud.