Pean ikka veits õnnelik olema siin, et meelest ära ei läheks. Eile otsustasime James'iga, et lähme Seven falls'i natural pool'i juurde ujuma ja olema. Mul miskipärast oli vaja jaurata, et tahan jala minna. Kuna tema jala minna ei tahtnud, siis otsustasime, et ma lihtsalt hakkan ees minema (mul pidavat umbes neli tundi minema, et kohale jõuda) ja helistan talle mingiaeg ja ta tuleb rattaga järele. Ja olemegi samal ajal kohal, nii tore nii tore, haha. Panin siis seekord (sest eelmistel kordadel matkama minnes ei pannud, yeah, pole just kõige taibukam) ilusti päiksekreemi peale ja asusin teele. Kõndisin siis kenasti ja ühel hetkel tuli mingi meesterahvas mujuurde.
"Hi, my name is Terry!" 

Ma siis olin kohe väga skeptiline, et mis värk nüüd on, ei tohi enam tänaval kõndida või!?!?!? Aga andis mulle käe, nagu ameeriklastel kombeks on, ja olin veel rohkem segaduses.

Ma: "Hi!"

Ta: "I was driving that way but I turned this way just to talk to you. I think you're really cute. Do you want to go out sometime?"

Hahahahahahaha!!!!

Täna hakkasin mõtlema, et tahaks, et mul oleks oma köök, kuhu saaksin süüa osta ja siis kokata nagu tavaliselt. Tahaks seda valge šokolaadi-toorjuustu kooki teha, mida Kiks kahjuks eelmine aasta oma sünnipäeval tegi. (Kahjuks sellepärast, et maitses ja tahan nüüd) Igatahes jah, kindlustundevajadus jälle. 

Mõtlesin, et peaks joogat tegema, sest siis ehk pole nii emotsionaalne, kui korraks mingi kamm lahti läheb (samas pigem olen korraks hästi kurp, kui et pikalt pikalt kurp!). Sest asjad ju tegelt alati lahenevad mujaoks :) Aga samas lugesin samast artiklist, kus joogat soovitati, et see teeb inimese tänulikuks. Ja on tõsi, et me pole üldse piisavalt tänulikud kõigi asjade üle, mis meil on, AGA SAMAS, tänulikkus teeb mind jällegi emotsionaalseks. Ehk siis kui nt olen siin reisil ja mõtlen, kuidas mul ikka veab, siis võin ka suurest õnnest nutma hakata juu. Seda ka vaja pole. Ja tipp oli muidugi see, et Springfield'is tutvusin Hildaga, kes on tubli kristlane ja andunult jumalat usub. Peale selle, et ta mind enda kirikusse kutsus, mulle mitmeid kristliku suunitlusega gruppe ja kohti soovitas ning mind ühele oma kirikust pärit kutile tutvustada tahtis, teatas ka ükspäev, et see, et tänulik olen, teeb mind tõeliseks kristlaseks. 

The fuck!? For real, nagu! Kui tahate, et hetkega millegi suhtes ülimat vastumeelsust tunneksin, siis öelge mulle midagi selle kohta, kuidas hea kristlane olen. Insta flip out oleks, nagu Kristiina ütleks! 

Aa ja natural pool'i juurde ei jõudnudki, sest peale kolme tundi kõndimist valutasid kannad nii, et mõtlesin, et jäängi sinna teeäärde. Põlv ka veits valutas juba. Jubetore ikka küll :D Istusin siis bussikas, USA bussisüsteem jääm mu jaoks saladuskatte alla, sest mingit graafikut nagu pole, lihtsalt bussid käivad vist. Ja veel igasugustes lambistes kohtades. Springfield'is oli nt bussipeatus heal juhul pink, halvemal juhul lihtsalt lambine post (ei, mitte nimega peatus vaid pigem stiilis Broadway and Campbell, mida selle posti peal kirjas pole, kõik ju teavad, kus nad parasjagu asuvad ja kuhu minna. No okei ma ka teadsin, kus olen ja kuhu minna tahan aga see ei tähenda, et kui mulle mingi suvaline linnaosa nimetada (kui see just downtown pole ja ma seal parasjagu ei ela), siis tean, kus see asub. Istusingi siis seal ja liini nr 8 (nagu hiljem selgus, igatahes mingi lambise destinatsiooniga buss mu jaoks esialgu) buss peatus. uks avanes ja ma siis küsin: "Where are you going?" Ja bussijuht hakkas naerma ja teatas, et Jupiterile. ütlesin, et olen Euroopast, siis olukord veidi paranes in the sense et bussijuht võttis kaardi välja ja hakkasime arutama, kuidas ma James'i juurde saaksin. Mõtlesin juba, et issand, nüüd jääb veel järgmisesse peatusesse minu pärast hiljaks! Kuidas need kaks onu, kes bussis on, veel öelnud pole, et davai, hakkab liikuma juba!? Saime siis selgeks, et jään sellele bussile ja saan nii lähedale, kui üldse saada võimalik on, ilma, et mitut bussi kasutama peaks, ja siis tüüp teatab, et läheb teeb ühe suitsu :D Kusjuures enne veel rääkis, et minuvanusena ta jooksis 20 miili päevas aga nüüd suitsetab ja enam ei jõua :D Good to know, mate! :D Tegi siis oma suitsu ära, selle aja peale ilmus veel rahvast kohale ja tüüp (endiselt räägin bussijuhist, jep!) küsib mu käest, et mis muusikat kuulan. Mõtlesin, et mis nüüd valib minu maitse järgi raadiojaama või midagi!?!? :D Ja hakkab mulle siis oma dj-st pojast rääkima :D :D :D Käskis tema mixe kuulata! :D Hahahaha elu on ikka seiklus küll!