https://www.youtube.com/watch?v=2uRtNMFfF-g

https://www.youtube.com/watch?v=nQuF-2y1Vhk

Kas tõesti on maailmas nii ilusat muusikat tehtud :)

Üks tore pildike, mille Hendrik mulle saatis. Täiega naersin, polegi päris kindel, miks täpselt. KAS ALATI PEAB NAERUKS PÕHJUS OLEMA!? EI PEA! 

Olin juba vahepeal unustanud ühe ääretult geniaalse loo aga õnneks meenus see mulle taas. Meil tehakse ikka meeletult ilusat muusikat siin Eestis, kahjuks ei saa see piisavalt palju tähelepanu.

Ja sõnad ühest teisest (samuti) ääretult heast loost: Vali taevast üks täht, säravaim, mille poole püüdled. Las kannavad sind kriitika pluss joovastushüüded.

Minumeelest ka!!!!

Viimasel ajal on mul esiteks tuju tantsida. Tantsimine on üks tore tegevus ja kõik inimesed peaksid seda rohkem harrastama. (Vana tõde on ju see, et "exercise gives you endorphins  and endorphins make you happy. Happy people just don't shoot their husbands. They just don't!") 

Teiseks lugesin just sõberi blogi, kes on Filipiinidel ja see on täiesti geniaalne! Täiega naersin!Panen selle nodi alla ka, kui postituse ära teen :) Sellepeale tahaks kohe ise ka matkata ja olla ja käia! Eile vaatasin just pilte oma matkamisest Itaalias ja ikka väga ilus ja tore oli :) Jens rääkis ka, et tahab Tromsosse ülikooli minna, siis hakkab ka seal matkama! Ja no Trondheimis ma ju ka matkasin! ja nii tore oli, kuigi olime pärast vettinud ja külmunud. Meel oli ikkagi rõõmus! :) Inimesed peaks rohkem matkama! Ja sellest oma blogisse naljakaid postitusi kirjutama! 

Igatahes praegu on tuju hea! Asjad lahenevad kuidagi :)

 Tänane päev:

Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et olen üpriski õel inimene ja peaksin ehk enne mõtlema, kui midagi ütlen. Seda ühe konkreetse isikuga seoses. Põhimõtteliselt iga kord, kui temaga rääkima hakkan/tema minuga rääkima hakkab, järgneb umbes selline emotsioonide jada:

Ühesõnaga, omaarust olen üpriski hea empaatiavõimega, lihtsalt jääb arusaamatuks, kuidas mõni inimene suudab täiesti triviaalse asja pärast nii suure draama tekitada. 

Miks mulle retrol käia meeldib? Lihtne! Vanade heade lugude puhul ei saa alt minna! Nende järgi saab alati tantsida! Need pole korraks tabelite tipus, et siis unustusehõlma vajuda. Praegu tehakse peamiselt mingit pseudomussi, mille järgi pole võimalik tantsida. Kes viitsib terve õhtu sama rütmi järgi tammuda???

Või siis olen ma lihtsalt ainuke imelik, kes klubis tantsimise pärast käib..

Sometimes I listen to music and think that my taste in music is just so damn great even I can't handle it! 

Like there are so many great songs I like - how am I going to have the time to listen to all of them a million times????

Selline kahtlane tunne on, et mu empaatiavõime on liiga suur. Ei saa enam normaalselt sarju vaadata (samas vahest on probleem selles, et ma tahan kogu hooaja järjest vaadata!), st ei suuda sealt enam oma reaalsusesse tagasi tulla. Emotsioonid, mis mind sarja vaatamise käigus endasse haaravad, ei lõppe! Või ma ei teagi, vist olen natuke pettunud ka, et oma bakalaureusetöö kirjutamise ja töötamisega sisustatud ellu tagasi pean tulema, kui saaksin hoopis mingis paralleeluniversumis elada. Ei tea igatahes, ükskord õiendasin empsuga, sest olin sarja vaatamisest stressis.

IT'S ON!!!!!!!!!!!!!!

Meanwhile at Ülemiste:

Unustasin vahepeal täiesti, et mul blogi on.

Varsti saan oma telefonile uue aku ja normaalsesse ellu naasta, kus täis aku korral ei lülitu telefon poole kõne pealt välja, jee! Ei mäletagi enam, kuidas sellist elu elada oli.

Hakkasin jälle uut sarja ka vaatama (OLI VAJA, EKSOLE!?) ja tundub nagu kõik muu elu on hoopis teisejärguline ja ma elan oma fantaasiamaailmas. Saated, filmid, raamatud ja muusika mõjutavad emotsioone nii palju!

Elan mingis pirukamaailmas.

Mulle jõudis täna hommikul kohale, et filmi vaatamine enne raamatu lugemist on vale ja ma ei tohiks seda enam mitte kunagi rakendada. Ootan siis pidevalt, et filmis olnud üks või teine asi juhtuks ja olen frustreeritud, kui nii siiski ei lähe. Samas kui loen enne raamatut ja vaatan siis filmi, pole probleem nii hull, sest selle vaatan läbi enamasti kahe tunniga, kui raamatu peale võib minna olenevalt vabast ajast päev kuni paar. Seega loodetavasti on mul järgmine kord meeles enne raamat kätte võtta ja siis filmi vaatamisele mõelda. Ja mis siis, kui film on pärast palju kehvem ja mõtlen, et oleks pidanud ikka selle enne ära vaatama, et asja natukegi hinnata. Ei! Kindlasti pakub ka filmiversioon mulle vähemalt mingisugusegi visuaalse rahulduse.

What Country in the World Best Fits Your Personality?

New Zealand

You are an adventurous individual who enjoys being outdoors and spending time being active. You are a risk taker and have no problem striking up a conversation with a total stranger. When you travel you love to get to know the locals, and their customs, and are always up for a challenge. You thrive in a culture where others share your deep appreciation for land, and believe life is best lived outdoors. You love a hard hike, but also love the water and are happy to spend a day beach side. You thrive in a society with diversity and appreciate a simpler way of living. You are keen on learning about cultures and customs that are different than your own, and enjoy a deep conversation, whether it be philosophical or spiritual. You are not a city dweller by any means, and definitely believe that life is something to explore and experience firsthand. This country gives you endless opportunities to live both an active lifestyle and enjoy the company of new found friends.

Hellyeah!

Liitusin täna "Oktoobris ei vingu" üritusega fb-s ja nii ongi. Nankel tuletas taas meelde, kui oluline see ikkagi on, et baka lõpetatud saab ja Kana eile õhtul rääkis, et ma peaksin tegelema kolme asjaga - käima tööl kahes kohas kus käin (need on siis esimesed kaks) ja kirjutama oma bakatööd. Ja kõik :D Muud teha ei tohi :D Naljakas aga jah. Pole ju vaja jälle oodata viimase minutini, et oma asja esitada. Teen selle valmis ja saan kaelast ära. Easier said than done aga tuleb ära :) Ja keskendun positiivsetele asjadele, sest need on olulised. Jepjep

Sain igasugu moose ja asju kodust täna, jee! Homme hommikul pannkoogid, jee!

Schmidt: “Know this: you’re not the only one that’s hurting here, Jessica Day. The economy stinks, bees are dying, movies are pretty much all sequels now and I have a broken penis. Don’t pretend to know my pain.”

Ostsin ükspäev Rimist pitsapõhjapulbrit ja mõtlesin, et teen pirukastiilis mingit asja. Täna siis "võtsingi kätte ja tegin selle asja ära". Helle-Mari ütles, et kui hea tujuga kokata, siis tuleb väga normals söök aga täna ikka nii ei olnud miskipärast. Sain aru küll, et põhi tahab ahjus ainult 20min olla ja sisu tund aega aga ega see ju midagi tähenda enne, kui põhi reaalselt kõrbema hakkab ja ajus väike click! käib, et ahjaa, need ajad olid ju TÖRTS erinevad! Tegelt ma pole veel proovinud aga üks on selge - piima poleks pidanud panema. Õhtul proovin, äkki imab omale vedeliku selleks ajaks sisse ja siis hästi mahlane pirakas, saab näha.. 

Selline tunne, et mu entusiasm bakatöö kirjutamise osas hakkab ka kergelt kaduma, ei viitsi kuidagi..

Aga jällegi "kättevõtmise asi", et vabad päevad

ei mööduks!

Sounds like a plan!

Teen omaarust ilusa sidusa jutu hüppeliigese nikastuse klassifikatsiooni kohta, mille kohta algul arvasin, et seda pole võimalik jutuna kirjutada. Juhendaja kirjutab mulle vastu, et tekst on hüplev ja raskesti jälgitav ning peaksin seda ise sidusamaks tegema.

Samas kirjutab ta mulle ise näite, kuidas peaks olema ja siis on KÕIK TÄIEGA LOOGILINE!!

Miks mina ei suuda mingit loogilist teksti kokku panna, ahh? Mits on nii??


Aga guugeldasin eelmise postituse teksti ja see oli hoopis "American Beauty'st", poleks arvanudki.


Ilmselgelt meeldivad mulle Dean Winchesteri .gif'id.

Need on nii elulised.

"I had always heard your entire life flashes in front of your eyes the second before you die. First of all, that one second isn't a second at all, it stretches on forever, like an ocean of time... For me, it was lying on my back at Boy Scout camp, watching falling stars... And yellow leaves, from the maple trees, that lined our street... Or my grandmother's hands, and the way her skin seemed like paper... And the first time I saw my cousin Tony's brand new Firebird... And Janie... And Janie... And... Carolyn. I guess I could be pretty pissed off about what happened to me... but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday."

Leidsin selle teksti 2012. aastal ja ei suuda kuidagi meenutada, kust see minuni jõudis. Ilmselgelt oli tegu mingi raamatuga aga mis raamatuga, jääb saladuskatte alla (sest kuidas saab mingis raamatus olla selline lõik aga muu raamat hajuda täiesti!?). Praegu mõtlen, et see tekst tundus mulle tol hetkel ilmselt lihtsalt väga sügavana (austusest Taavi vastu kirjutan korralikus eesti keeles, mitte ei kasuta Estonglish'it nagu tavaliselt) ja hakkasin kujunema inimeseks, kes olen täna (Captain Obvious was here! Ei saa ikka väikeste kommentaarideta). See tekst on nii õige lihtsalt. Väga palju igasugust mõttetust toimub iga päev ja siis on järsku need mõned hetked. Eile nt olin tööl ja hakkasin mingil määral kirja panema, mitu korda Seal'i lood siseraadiost tulid. Väga tihti. Mõni tuli kolm korda 11,5 tunni jooksul, mil mu vahetus kestis, mõnda tuli kaks korda.. Tüütu. Ja siis tuli järsku Coldplay "Magic". Oh deer! Muusika mu kõrvadele (eksole, see ongi ju muusika, aga nagu hellitus! Mulle tegelt meeldib Seal aga one can only listen to him so many times one day! Tundub, et inglise keeleta siiski ei saa, mõni ime, et ma ennast kummaski keeles korralikult väljendada ei suuda! Osad sõnad meeldivad mulle inglise ja osad eesti keeles, sellepärast ongi nii raske ainult ühe keele peale jääda.)!! Esiteks oleks peaaegu pisar silma tulnud, sest see lugu on lihtsalt nii ilus! Tegelikult on väga palju teisi ilusaid lugusid ka aga "Magic" on nagu hellitus (jällegi tahaks inglise keelt kasutada). Teiseks tekkisid mulle kohe kujutluspildid sellest, kus ma hoopis olla võiksin ja mida teha - keerutada tänaval tähistaeva all käed laiali ja kuidagi imeda endasse kogu seda maailma. Sellega seoses meenub mulle muidugi taas, et pole nii kaua tänaval tantsinud. Väga nukker! Mõtlen endamisi, et pole veel õige hetk olnud ja küll see varsti juhtub, elan veel sisse ehk. Tartus oli kõik superb ja mujal tantsides oli ka alati hea olnud pigem. Või noh kui polnud hea, siis hakkas hea. "Exercise gives you endorphins, endorphins make you happy. Happy people just don't shoot their husbands!" Vana tõde - kui tantsin, läheb enesetunne paremaks! Nagu tingitud refleks. Mida selle kõigega öelda tahan - elu on ilus! Olen alati ümbernurga hajuvat juttu ajanud. Sellepärast ei tule ka pikad blogipostitused ja kirjad väga head, ei hakka bakalaureusetööst rääkimagi. Mõte hajub ära ja kui ta juba on kord hajunud, siis ei viitsi enam üle lugema hakata, mida kirjutasin, sest see kõik on minevik.

Tegelt mulle ei meeldi väga endast ja oma olemisest rääkida (kusjuures olen tööl ja jälle tuleb "Magic", siseraadioest tuleb alati sama muusikat aga Ülemistes on seda remondi tõttu vähem kuulda kui Centrumis) tundmatu kolmanda isikuga aga mingi põnevus selles blogimises ikkagi on. Eriti kui teiste blogisid loen ja need head on. Tahaks ise ka midagi head ju kirjutada omenti!