"I had always heard your entire life flashes in front of your eyes the second before you die. First of all, that one second isn't a second at all, it stretches on forever, like an ocean of time... For me, it was lying on my back at Boy Scout camp, watching falling stars... And yellow leaves, from the maple trees, that lined our street... Or my grandmother's hands, and the way her skin seemed like paper... And the first time I saw my cousin Tony's brand new Firebird... And Janie... And Janie... And... Carolyn. I guess I could be pretty pissed off about what happened to me... but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday."

Leidsin selle teksti 2012. aastal ja ei suuda kuidagi meenutada, kust see minuni jõudis. Ilmselgelt oli tegu mingi raamatuga aga mis raamatuga, jääb saladuskatte alla (sest kuidas saab mingis raamatus olla selline lõik aga muu raamat hajuda täiesti!?). Praegu mõtlen, et see tekst tundus mulle tol hetkel ilmselt lihtsalt väga sügavana (austusest Taavi vastu kirjutan korralikus eesti keeles, mitte ei kasuta Estonglish'it nagu tavaliselt) ja hakkasin kujunema inimeseks, kes olen täna (Captain Obvious was here! Ei saa ikka väikeste kommentaarideta). See tekst on nii õige lihtsalt. Väga palju igasugust mõttetust toimub iga päev ja siis on järsku need mõned hetked. Eile nt olin tööl ja hakkasin mingil määral kirja panema, mitu korda Seal'i lood siseraadiost tulid. Väga tihti. Mõni tuli kolm korda 11,5 tunni jooksul, mil mu vahetus kestis, mõnda tuli kaks korda.. Tüütu. Ja siis tuli järsku Coldplay "Magic". Oh deer! Muusika mu kõrvadele (eksole, see ongi ju muusika, aga nagu hellitus! Mulle tegelt meeldib Seal aga one can only listen to him so many times one day! Tundub, et inglise keeleta siiski ei saa, mõni ime, et ma ennast kummaski keeles korralikult väljendada ei suuda! Osad sõnad meeldivad mulle inglise ja osad eesti keeles, sellepärast ongi nii raske ainult ühe keele peale jääda.)!! Esiteks oleks peaaegu pisar silma tulnud, sest see lugu on lihtsalt nii ilus! Tegelikult on väga palju teisi ilusaid lugusid ka aga "Magic" on nagu hellitus (jällegi tahaks inglise keelt kasutada). Teiseks tekkisid mulle kohe kujutluspildid sellest, kus ma hoopis olla võiksin ja mida teha - keerutada tänaval tähistaeva all käed laiali ja kuidagi imeda endasse kogu seda maailma. Sellega seoses meenub mulle muidugi taas, et pole nii kaua tänaval tantsinud. Väga nukker! Mõtlen endamisi, et pole veel õige hetk olnud ja küll see varsti juhtub, elan veel sisse ehk. Tartus oli kõik superb ja mujal tantsides oli ka alati hea olnud pigem. Või noh kui polnud hea, siis hakkas hea. "Exercise gives you endorphins, endorphins make you happy. Happy people just don't shoot their husbands!" Vana tõde - kui tantsin, läheb enesetunne paremaks! Nagu tingitud refleks. Mida selle kõigega öelda tahan - elu on ilus! Olen alati ümbernurga hajuvat juttu ajanud. Sellepärast ei tule ka pikad blogipostitused ja kirjad väga head, ei hakka bakalaureusetööst rääkimagi. Mõte hajub ära ja kui ta juba on kord hajunud, siis ei viitsi enam üle lugema hakata, mida kirjutasin, sest see kõik on minevik.

Tegelt mulle ei meeldi väga endast ja oma olemisest rääkida (kusjuures olen tööl ja jälle tuleb "Magic", siseraadioest tuleb alati sama muusikat aga Ülemistes on seda remondi tõttu vähem kuulda kui Centrumis) tundmatu kolmanda isikuga aga mingi põnevus selles blogimises ikkagi on. Eriti kui teiste blogisid loen ja need head on. Tahaks ise ka midagi head ju kirjutada omenti!