Selline kahtlane tunne on, et mu empaatiavõime on liiga suur. Ei saa enam normaalselt sarju vaadata (samas vahest on probleem selles, et ma tahan kogu hooaja järjest vaadata!), st ei suuda sealt enam oma reaalsusesse tagasi tulla. Emotsioonid, mis mind sarja vaatamise käigus endasse haaravad, ei lõppe! Või ma ei teagi, vist olen natuke pettunud ka, et oma bakalaureusetöö kirjutamise ja töötamisega sisustatud ellu tagasi pean tulema, kui saaksin hoopis mingis paralleeluniversumis elada. Ei tea igatahes, ükskord õiendasin empsuga, sest olin sarja vaatamisest stressis.