Kui senimaani on lihavõtted tähendanud seda, et lähen vanaema juurde, et seal sibulaga värvitud mune süüa, siis sel aastal viisime lihavõtted täiesti uuele tasemele!

Kõik hakkas sellega peale, et ilmselgelt olid IGAL POOL juba nädalaid varem igasugused lihavõttemaiustused müügil (kõik tavapärased asjad munakujulisena - nt reese's eggs, caramel eggs, marshmallow eggs, red velvet cake eggs, carrot cake eggs, etc etc) ja muidugi kõik sise ja väliskujunduse elemendid, millega saab oma kodu ja aia meeldivalt pastelseks kujundada. Ma isegi ei viitsinud pilte teha sellest (ok tegelt mul on väike foobia, et kui kellegi majast lampi pilti tegema hakkan, siis raudselt kutsuvad kohe politsei), kuidas inimestel aias tavapäraste hanede, kitsede jm kujukeste vahel suured pastelsed munad on või (vist olid) õhupallid (ma ei saanud päris täpselt aru, mida nad kujutama pidid, sest munadega seekord tegu polnud, vaatama ka ei jäänud). Aaa, lemmar oli see, kui eile käisin rattaga sõitmas ja ühest majast mööda sõites nägin, kuidas mingile kujukesele (äkki oli mõmm vm taoline karvane loomake, kes seisis tagajalgadel) oli jäneseoverall selga tõmmatud (kujuke ise oli vist ise mulle põlveni ehk). Sõitsin mööda ja pidin kaks korda vaatama, sest esimene mõte oli: "The fuck I just saw!?". Bob rääkis veel, et (ok olin seda enne ka kuulnud), et kodus värvitakse ka mune ja need peidetakse kuskile aeda ära ja lapsed lähevad neid siis mingiaeg otsima. Ilmselt mitte täiesti lampi, vaid kõige tublim munaleidja/-koguja (mõlemat pidi kõlab veidralt, haha) vist saab midagi äkki? Sellest me väga ei rääkinud, lihtsalt vanematel lastel kästakse tavaliselt kergemini leitavad munad väiksemate jaoks jätta, et neil ka pärast veel eluisu oleks. Eriti naljakas oli Bob'i arust veel see, kuidas teinekord on peidukad laste jaoks liiga keerulised ja munad jäävad sinna mädanema. 

Igatahes, täna tulid Jo'l ja Bob'il siis poeg Tom naisega ja mitmed lapselapsed ja Jo õde külla ja selleks puhuks alustasime kokkamisega juba eile. Rääkisime juba nädal tagasi, et teeme lihavõtete puhul red velvet cake'i, Tom & co pidid ka kooki tooma, et siis jagub kõigile. Üleile shoppasime väidetavalt kolm tundi Bob'iga toidukates (esimesest poest ostsime pm maisitõlvikuid ja kooke - neli külmutatud kooki, 12 muffinit ja kaks koogisegu. Jep, diabeet). Eile tõi Bob ravimeid tuues veel kaks koogisegu, sest need olid nii odavad olnud.

Varud eilse seisuga. Kahjuks ei saa väita, et kõigi nende koogisegude koostis 100% REAL oleks, Betty Crocker'i porksipirukas olid mumeelest ka tehisporksitükid sees (või oli tehisporksimaitseline lihtsalt, VAHET POLE, tehis on tehis).

Okei, me ei hakka ju kõiki neid kooke korraga ära tegema, kõik on ok. Siis järsku otsustas Bob, et teeb kaks külmutatud kooki tänaseks ära - whaaaat!? - ja mitte miski ei veennud teda ümber.

Selline oli pilt veel eile õhtul (ei hakka muffinitest rääkimagi!).

Täna hommikuks oli Bob ka kaneelikoogi teinud (et mulle näidata, kuidas seda tegelikult tehakse!). Ei saa väita, et ma õuna- ja kõrvitapirukat ei proovinud aga seda kõike oli ikka liiga palju! Kaneelioma siiski väga ei tõmmanud..

Igatahes otsustasime mune ka värvida ja pidin kahjuks (või õigem õnneks) juhtimise üle võtma, sest Bob unustas munad hoopis ära ja siis kadus mingiks ajaks üldse ära (mitte, et ma teda otsimas oleks käinud) ja tuli tagasi, kui ma juba värvima hakkasin. 

Nagu näha, siis värvidega mängimine toob naeratuse näole.

Kuna ma värvisin munad, siis leidis Bob, et tema pole veel värvilise veega mängida saanud ja peaks seda kohe tegema.

Selle peale said mitmed elutoa kunstlilled omale uue hingamise. (Pange tähele stiilinäidet hanekujudest, jee.)

Kahjuks elus lillede peal nii hästi ei toiminud, but it's still something, some would say..

Igatahes käis täna köögis jõhker kokkamine ja nagu karta oli, siis vähemalt pool jäi alles. Õnneks said koogid söödud aga selle eest sööme nüüd vist nädal aega maisi ja igasugu muid mulle tundmatuid toite. Mõnes mõttes kokkab Bob samamoodi nagu minagi, et topib igasugu asju kokku, mida vb tavainimene kokku ei paneks. Tal on muidugi kappi avades alati üllatusmoment, et "oi, ei teadnudki, et mul see on, kasutan parem kohe ära, ükskõik mis toit parasjagu valmimas on, ja ega seda ka täpselt ei tea, mille jaoks seda kasutatakse". Tegelt sai päris palju nalja ja mul on täitsa hea meel, et kogu see mürgel üle käis. Pärast pesin vist vähemalt 45 minutit nõusid, haha, good times (ei, tegin seda vabatahtlikult). 

Corn on the cob, mis muarust oli veits imal.