Aeg läheb ikka nii kiiresti, ma olen juba poolteist kuud siin olnud. Samas New Yorgis oleks nagu aasta tagasi olnud. Tundub kuidagi kauge!

Anywho, ehitus hakkas peale, Ottttttttttt juba jõudis mulle rääkida loodi olulisusest seinade püsti panemisel ("Pahtliga saab ka seinad viltuseks ajada." Pläp pläp pläp). 

Täiega äge! Mulle nii meeldib see, et on manual labour out in the open! Tundsin ennast nii kasulikuna kohe. Panime puitkonstruktsiooni ja põrandaplaadid (nii neid vist nimetatakse) maha, ma sain konstruktsioonile penoplasti lasta, et põrand ei kriiksuks, ja kuna algul kasutasime mingeid veits vanemaid penoplasti torusid, siis oli seda löga ikka das megaraske välja pressida! Mul olid kaks päeva hiljem ka sõrmed jumala kanged! Aga selle-eest on mul nüüd välja joonistunud randmelihased, haha! Mida kõike ühe päeva jooksul suure pingutamisega ei saavuta! Lisaks randmelihaste tekkimisele õnnestus mul ka oma alaselg ära põletada (st lobster mode sai tegelt juba päev enne ehituse algust aktiveeritud, aga no peale ehitust oli alaselg ikka nii tundlik, et riided olid valusad ja selili üldse olla ei kannatanud!), ei saa öelda, et oleks "tühjade kätega" koju tulnud! 

Roheline värv sai plaatide värvimisel otsa (kartsime, et kui vihma sajab, siis plaadid paisuvad ja asi läheb pekki, värvimine peaks seda ennetama), siis läksime üle punasele. Jäi üpriski creepy. 

Selle pildi tegi Bob, kui hiljem tema ja Jo'ga maja juurde sõitsime, et nad ka näeksid, mis toimus.

Me ühe tüübiga muidugi viisime värviga möllamise täiesti uuele tasemele - riided olid punasega koos ja käed niisamuti (Chris'il oli nägu ka punane, haha). Pean vaatama, kas mul õnnestub need pildid kuskilt kätte saada, kus südast eemaldasin (see kõik on pildil palju arusaadavam).

Eile käisime Jo ja Bob'iga Lincoln's Tomb'i vaatamas ja surnuaias in general. Filmides olen ikka näinud neid USA surnuaedu aga täitsa teine asi on seal ise kohal olla. Pm on nii, et surnuaed on risti rästi autoteesid täis, mille kaudu saab oma sukside haudade juurde sõita. Jo polnud oma isa haual vist juba pikemat aega käinud, sest otsisime seda oma 15 minutit. Mõtlesin juba, et anname alla ka, sest Bob ka ei mäletanud ja nad olid mõlemad vist kerges ahastuses sellepärast, eriti kuna Bob küsis surnuaia kohta igasugu küsimusi, millele Jo vastata ei osanud.

Lincoln'i nina katsumine pidi õnne tooma. Nagu näha, siis enne meid oli seda umbes täpselt kaks inimest katsunud.

Isegi Bingo poseeris!

Täna käisime esimest korda maniküüris ja pediküüris. Jo teatas, et tal on vaja minna, et kas tulen või üldse ei tule. Mõtlesin, et no okei, ükskord in ikka esimene kord ja elus tuleb igasugu asju proovida. See oli ikka nii veider, ma ei kujuta ette, et regulaarselt peaksin millegi nii tühise eest raha maksma. Kaks Vietnami neiut, kes varvaste ja sõrmedega tegelesid, olid väga toredad muidugi. Kusjuures olin üpris üllatunud, kui rahulikult kogu maniküüriportsess kulges, sest tegelt tundub mõte sellest, et keegi mu jalgadega möllab, kuidagi väga imelik. 

Jo'l oli värvivalikul suurtes raskustes, muutis vist oma kümme korda meelt.

Jo oli sügavalt šokeeritud, kui kuulis, et ma musta värvi valisin. Pakkusin, et võivad tume lillad ka olla, siis teatas, et see on sama hull, haha. Samuti ei saanud ta väga aru, miks ma oma küünelakile mingit sädelevat sodi peale ei taha ("But it makes the polish last longer!!!"). No igatahes nüüd mul on see kogemus olemas ja enam kunagi uuesti minema ei pea, jee!

Mõtlesin täna, et on tagumine aeg tänavatantsulkaga jälle alustada, seega läksin siis välja. Täitsa kena tähistaevas oli, tantsisin siis natuke ja siis vaatasin, et oi, tänavavalgusti jätab nii kenasti varju, et proovin mingi eriti kunstilise pildi teha. Tegin seal siis oma viis pilti ja ükski väga rahuldav ei tulnud, siis vaatasin ühel hetkel üles ja nägin, et naabrimees from two doors down seisab oma auto najal ja kindlasti üldse ei vaata, et mida kuradit ma seal nüüd teen omaarust. Kõndisin siis veits eemale ja mõtlesin, et ehk läheb tuppa ära. Ei läinud. Mõtlesin, et ok, suva, tantsin siis edasi (sest enne ka veits tantsisin), ise samal ajal mõeldes, et no what a fucking moron ikka. Vaataks ikka veits ringi ka enne, kui keset tänavat mingeid kuradi kunstilisi pilte hakkan tegema!!), liikusin seal siis tantsides veits edasi-tagasi ja ühel hetkel vaatan, et ta kõnnib minu suunas. Ehmusin täiega ära, mis siis nüüd on. Tüüp arvas, et ma olen eksinud. Igatahes tantsisin siis edasi ja tundus, et ta läks tuppa ära. Istusin peale paari lugu maja ette toolile ja mõtlesin, et kuulan veel paar aeglast lugu ja lähen ka tuppa ära. Aga tüüp ilmus uuesti välja! Küsisin siis, et kas hakkab ka tantsima, ja selle peale jutustasime seal oma 15-20 minutit. Vahepeal sõitis mingi tüüp rattaga mööda ja kuulas samal ajal valjult Rammsteini btw. Vahi-vahi, kõik ei kuulagi kantrit! Igatahes jutustasime siis seal veits, sain teada, et ta oli kunagi tennisetreener. Olin ta pojaga ükspäev viite miinust mänginud (ja haledalt kotti saanud, kuradi 13-aastased ikka!Aga ma ikkagi polnud päris lootusetu!) ja saan temaga mängides vb ka oma võrkpallioskused taastada. Rääkimata sellest, et vb õnnestub ka catch'i mängida (you know, see ameeriklaste teema, et viskame pesapalli üksteisele). Kusjuures lubas mind oma pojaga tennist mängima viia teinekord. Pargis pidi üks Boliiviast pärit tenniseõpetaja ka olema, kellega saan hispaania keelt harjutada, jeejee :P Niiet lähen korra välja õhtul selleks, et tantsida ja juba avanevad sellised võimalused! Damn, oleks pidanud varem juba minema!

Kusjuures peale selle viimasel korral postitatud testi tegemist olen mõtlema hakanud, et see ikka veits avas silmad! Tekst oli siis selle kohta, et ma ei näinud rannal mitte ühtegi inimest.

If you didn’t see any people then you’re a person least comfortable in a crowded pub, club or bar. You may even avoid them. You have the potential to be a social animal, but you wouldn’t get lonely stranded on a desert island. You’re content for long periods of time with your own company.

Nii ongi. Mul pole midagi selle vastu, et kuni kolme inimesega rääkida aga kui mingi suurem seltskond on, siis pigem olen taustmass.