Mõnes mõttes on ikka päris raske teinekord väikestest asjadest rõõmu tunda. Üldiselt saan hakkama aga kui keegi räägib mulle oma paralleeluniversumis käivast elust, siis tunnen ennast kohatu ja väikesena. Mulle ei meeldi end kohatult ja väiksena tunda.

Üritus väikestest asjadest rõõmu tunda: Neli tööpäeva on veel jäänud. Eile sõitsin ise umbes tund aega Tallinnas autoga ringi. Homme tahan minna Kadrioru parki mingi suvalise tiigi peale uisutama.

Kõik muutub järjest lõplikumaks ja ma ei oska kuidagi olla. Veits imelik on. Tahaks kõigi ägedate inimestega võimalikult kaua aega veeta veel, kuigi nagu ei oska või ei tea, kuidas. Ma ju pole mingi selline Rene stiilis inimene, et kutsun omale mingi sõpradekamba külla enne äraminekut ja teen nö peo. Ma ei oska sünnipäevalegi inimesi kutsuda. Rääkimata sellest, et mul pole inimesi kuhugi kutsuda. Ja nendega kuhugi välja minekuga on umbes sama teema. Ma ei oska niimoodi väljas käia, et võtame joogid ja räägime nüüd suurema kambaga juttu terve õhtu. This is not how i roll!

Tahaks tantsida!