Viimasel ajal on mul esiteks tuju tantsida. Tantsimine on üks tore tegevus ja kõik inimesed peaksid seda rohkem harrastama. (Vana tõde on ju see, et "exercise gives you endorphins  and endorphins make you happy. Happy people just don't shoot their husbands. They just don't!") 

Teiseks lugesin just sõberi blogi, kes on Filipiinidel ja see on täiesti geniaalne! Täiega naersin!Panen selle nodi alla ka, kui postituse ära teen :) Sellepeale tahaks kohe ise ka matkata ja olla ja käia! Eile vaatasin just pilte oma matkamisest Itaalias ja ikka väga ilus ja tore oli :) Jens rääkis ka, et tahab Tromsosse ülikooli minna, siis hakkab ka seal matkama! Ja no Trondheimis ma ju ka matkasin! ja nii tore oli, kuigi olime pärast vettinud ja külmunud. Meel oli ikkagi rõõmus! :) Inimesed peaks rohkem matkama! Ja sellest oma blogisse naljakaid postitusi kirjutama! 

Igatahes praegu on tuju hea! Asjad lahenevad kuidagi :)

 Tänane päev:

Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et olen üpriski õel inimene ja peaksin ehk enne mõtlema, kui midagi ütlen. Seda ühe konkreetse isikuga seoses. Põhimõtteliselt iga kord, kui temaga rääkima hakkan/tema minuga rääkima hakkab, järgneb umbes selline emotsioonide jada:

Ühesõnaga, omaarust olen üpriski hea empaatiavõimega, lihtsalt jääb arusaamatuks, kuidas mõni inimene suudab täiesti triviaalse asja pärast nii suure draama tekitada. 

Miks mulle retrol käia meeldib? Lihtne! Vanade heade lugude puhul ei saa alt minna! Nende järgi saab alati tantsida! Need pole korraks tabelite tipus, et siis unustusehõlma vajuda. Praegu tehakse peamiselt mingit pseudomussi, mille järgi pole võimalik tantsida. Kes viitsib terve õhtu sama rütmi järgi tammuda???

Või siis olen ma lihtsalt ainuke imelik, kes klubis tantsimise pärast käib..